TOOMAS VIKERPUUR Pika keha ja tumeda seljaga kala oli sattunud ääremõrda, mille üks ots jookseb randa välja, aga topiots ja mõrrakere olid umbes kahe ja poole meetri sügavuses vees.
Indrek Kääramehe sõnul püüdsid nad ta välja koos ahvenate, lestade ja mudilatega ning imelik kala jäi kohe silma.
Liigi määramiseks tegi Toomas Vikerpuur kohe mõned fotod ja saatis need abikaasa Maiele, kes mõne aja pärast teada andis, et tunnused vastavad huntahvena kirjeldusele.
Selleks ajaks olid kalurid oma saagiga sadamasse jõudnud ja kohtusid seal Koit Kalmusega, kelle mõrda jäi huntahven kümme aastat tagasi Lehtma sadama lähistel. “Tema jaoks oli tuttav kala ja ta ütles kohe, et see on ju huntahven,” meenutas Kääramees.
Ühendust võeti ka keskkonnaameti Lääne regiooni vee-elustiku spetsialisti Märt Keskülaga, kes ütles, et tõenäoliselt on tegemist kalakasvandusest pääsenud kalaga.
Huntahven läks kirja Kääramehe püügipäevikusse ja Vikerpuuri sõnul on Indrek Kääramees “ametlikult selle kala kuivaletooja”.
Mõlemad käivad kalal koos, ehkki kummalgi on meres kolm oma mõrda. Saak on ka ühine, kuid püügipäevikut täidavad mõlemad eraldi.
Vikerpuur selgitas, et kutselistel kaluritel on kohustus esitada püügi kohta aruanded veterinaar- ja toiduametile ning haruldast kala oli lihtsam panna paberaruandesse, mida esitab Kääramees, mitte aga elektroonilisse päevikusse, mida ta ise peab.
“Elektroonilise päeviku kalaliikide nimekirjas ei ole huntahvenat ja selle lisamine oleks olnud tülikas, aga paberil esitatud info põhjal saab ameti töötaja õige kalaliigi kalainfosüsteemi registreerida,” ütles ta.
Selleks, et kala liigi õigsuses kindel olla, taheti andmetele lisaks ka fotosid.
Tabatud kahel korral
Teadaolevalt on huntahvenat Eestis varem tabatud vaid kahel korral. 2010. aastal püüdis huntahvena Hiiumaa vetest Koit Kalmus, teine püüti Saaremaa vetest. Need olid mõlemad seekord püünistesse sattunud kalast väiksemad – pikkus vastavalt 35 sentimeetrit ja 38 sentimeetrit ning kaal 405 grammi ja 624 grammi.
Tartu Ülikooli mereinstituudi teadur Aare Verliin kirjutas samal aastal ajakirjas Eesti Loodus, et tegu on uue liigiga Eesti faunas, mille kodunemist Eesti rannikumeres takistab meie vete jahedus ja vähene soolsus.
Nüüd ütles Verliin Hiiu Lehele, et tema teada peale 2010. aastat Eestist huntahvenat (Dicentrarchus labrax) püütud pole. “Küll aga võib arvata, et seda kala satub saagiks ka edaspidi, kuna tema kasvatamine Lääne-Euroopa rannikuvete sumpades suureneb – tegemist on hinnatud söögikalaga. Samuti on Euroopas täheldatud, et viimastel soojadel aastatel on mitmete merekalade, sealhulgas ka huntahvena leviala põhja poole laienenud ja nii sattub teda rohkem ka Läänemerre.”
