Märt Kesküla 7. septembril avastas Kalmus oma Lehtmas asuvast mõrrast pakshuul-helooni (Chelon labrosus), kes laiemalt on tuntud pigem nime pakshuul-kefaal all. Keskkonnaameti vee-elustiku spetsialist Märt Kesküla selgitas, et heloon kuulub kefaallaste sugukonda.
Siiski pole see sama kala, keda tuntakse meriärni ehk hariliku kefaalina (Mugil cephalus).
Tegemist on teise registreeritud helooni leiuga Hiiumaa vetest, esimene tabati 2007. a lõpus Kõpust. Seekordne heloon oli 55,8 cm pikk ja kaalus 1440 g.
Kesküla rääkis, et pakshuul-heloon on levinud kõikjal Euroopa rannikumeres ja Vahemeres ning nende levila ulatub Senegalini. Leidub neid suuremate jõgede suudmealadel, kus nad võivad kasvada kuni 90 cm pikkuseks ja kaaluda kuni 6 kg.
Läänemerre sattub keffaallasi harva. Viimane registreeritud leid pärineb 2012. aastast kui 2,4kilone pakshuul-heloon püüti Harjumaalt, Soome
lahest. Enne seda 2008. aastal Abruka vetest.
Heloon pole sugugi esimene haruldus, kes Kalmuse võrkudesse-mõrdadesse tee leidnud. 2011. a 31. juulil püüdis osav kalamees mõrraga esimese Eesti vetes nähtud huntahvena
(Dicetrarchus labrax).
Hiidhaugi pea läks teadlaste kätte
Lisaks meie vete eksikülalisele õnnestus Kalmusel eelmisel nädalal Kukka lahest mõrraga püüda ka rannikumere jaoks erakordne haug. Kala pikkus küündis 121 sentimeetrini ja kaal 12,82 kilogrammini.
Kesküla ütles, et Kalmuse püütud haugi oletatav vanus küündib 20 aastani, kuid täpsema analüüsi kala vanuse ja oletatava sünnikoha kohta teevad Tartu ülikooli teadlased.
Kalmus rääkis, et kala pea saadeti teadlastele ja liha müüs ta maha. Seepärast ei oska ta ka öelda, kuidas sellise hiiglase liha maitseb.
See haug pole siiski 2005. aastast rannakaluri ametit pidanud Kalmuse rekordkala – 2006. aasta 5. juulil püüdis ta Lehtmast kastmõrraga 110 cm pikkuse ja 19,5kilose lõhe.
