Igal aastal viivad kahlamispüksid märga hauda kalamehi. Traagilise lõpuga õnnetusi aitavad vältida ettevaatlikkus, ohutusabinõude järgimine ja enese võimekuse õige hindamine.
Jääst vabaks sulanud veekogud meelitavad randa kalamehi, et püüda mere- ja järveande, mida talvisel ajal nii hõlpsalt kätte ei saanud. Kalapüüdja varustusse kuuluvad sageli kummipüksid ehk kahlaja püksid, millega on mugav rannaaladel toimetada – nende pükstega saab minna vööni vette, kartmata märjaks saada. Küll aga võivad kahlamispüksid halbade asjaolude kokkulangemisel muutuda eluohtlikuks.
Kahlamispüksid on tehtud vett mitteläbilaskvast materjalist. Madalas vees on need kalamehele head abilised, kuid sügavamal tuleb arvestada, et kui vesi kas kergema laine või komistuse tõttu pükstesse sattub, saab kahlamispükstest justkui ujuvpoi – pükstesse jääb sissevoolanud vee alla kinni paarkümmend liitrit õhku, mis tõstab jalad üles ning võib kalapüüdja pea ootamatult vee alla suruda.
Olen ka ise kirglik kalamees ja korduvalt komistanud vees oleva kivi otsa ning selle tõttu tasakaalu kaotanud. Minuga on siiani läinud hästi, kuna olen eelnevalt enda jaoks ohtlikud situatsioonid läbi mõelnud. Olen läbi mõelnud ka selle, kuidas ohuolukorras käituda ning milline tegevus aitaks mul oma elu laintesse mitte jätta.
Kui aga juba oled nagu õngekork, pea alaspidi vees, on iseenesestki mõistetavalt keha vee peal hoidmine ja iseseisvalt kaldale pääsemine keeruline. Selleks, et sellist abitut olukorda ja rängalt lõppevat õnnetust vältida, tuleb kasutusele võtta mõned ettevaatusabinõud.
Kalastades tuleb kanda päästevesti või uppumiskindlat jopet, mis õnnetuse puhul aitab keha vee peal hoida. Jälgida tuleb seda, et päästevest või ohutusvest oleks korrektselt kinnitatud, sest ainult siis on sellest abi. Kindlasti aitab kaasa ka keha külge kinnitud kast või muu ujuvvahend. Vees olles kõnni väikeste sammudega, et komistamise oht väiksem oleks. Tuleb enese suhtes ka aus olla ja riske hinnata, sest kui juba kindlal maal liikudes väike rohukõrs igale sammule ette jääb ja paneb komistama, tuleks kahlamispükstega vette mineku mõte päris ära unustada. Meeles tuleb pidada sedagi, et õnnetus võib tabada ka kõige vilunumat kalastajat.
Võimalusel tasub kalale minna kaaslasega, nii on lähedal seltsiline, kes vajadusel appi tõttab ja halvimast päästab. Ohutus algab igaühest endast ja seetõttu on oluline pidada kinni ettevaatusabinõudest ning anda endast parim, et õnnetuse juhtumise risk oleks minimaalne.
Vana võte, et nuga peab käepärast olema ja kui see juhtub, siis püksid lõhki lõigata ja õhk välja lasta, on teoorias õige. Aga otsi see nuga ja lõika, kui pea juba vee all on. Kui palju harjutada, siis ehk õnnestuks. Tänapäeval on väga palju erinevast materjalist kahlamispükse, mis tehtud neopreenist, kummist vms. Igaühte neist ei pruugi olla lihtne lõigata ja komistamisoht on ikka olemas. Paanikaolukorras peab ikka aitama see abivahend, mis on kindel – pääste- või ohutusvest.
On ju meil kurb näide 2012. aasta novembrist, kui Poama rannas uppus kaks inimest. Mees oli kahlamispükstega vees. Midagi temaga juhtus ja naine läks talle appi, aga uppusid nad mõlemad.
Nii et mõtle läbi, kuidas õnnetusse mitte sattuda ja kui see ikkagi juhtub, et siis oled teinud korraliku eeltöö ning mõelnud ette, kuidas sellises olukorras siiski ellu jääda.
Meid kõiki oodatakse ju koju!
HANNES AASMA
Hiiu-Läänemaa
päästepiirkond
