Ega aasta käib see kella keermine ühte moodi. Egaöhel aa möni tuttav, kis iga kord küsib, et kumma poole seda kella siis nüid keerdakse. Kella keermine aa mütukümmend aasted käin, a söhune pisine asi lihtsald äi jee meele. Möne inimesel vöib olla jääb sedas meele, et ikka suve poole keerdakse. Vöi siis sedas, et kevade keerdakse köigepeeld eespidi ja siis sügise jelle taaspidi.
Ja ega aasta räägidakse sennest kella keermisest raadius ja televiisuris ja kirjudakse lehtes. Pöhiliseld sennest, kui sant asi see on. Kindla peele tehtakse möni tänava küsitlus, nat Hiiu Leht tegi. Möned Brüsseli poliitigud ütlevad tähtsa näuga, et nemad seisvad senne eest, et see kella keermine ee löppeks, a kedat äi taha kuulda neid.
Suurem jägu inimeisi ütleb, et see va kella keermine on üks igavene jäma. Ja ongid. Eiga inimeine pole massin vöi kell, et muudkut keerad eespidi ja taaspidi. Kevade on inimest niigit väsin ja siiss leheb veel rütm ka sassi.
Jäma aa see ka, et nüitsel aal keervad osa kellad hennast ise. Tillevonid ja nuti kellad. Humigu kui härkad, äi saa pihu pörmu aru, et kas nee kellad on hennast ise keeran vöi peed hakkama sa keerma. Sennepärast aa ikka hee, kui möni vana seieritega kell ka ikka kodu on, seelt saab siis aru kätte.
Aga pühave keerame siis oma kellad jelle valeks. Vöi äkisti hoopis öigeks? Köige tähtsam küsimus ongid, et kui kella keermine ee löpeta, kumb siis jeeb suve- vöi talveaeg? Kas mei tahme suvel pitki valgeid öhtuid vöi talve valgeid humiguid? Neid aa palju, kis keermise ee löpeta tahaks, a kedat äi jülge otsusta, sest äi tee kumb aeg see parem oleks olevad.
Ja niikau, kui otsust äi ole, mei muudkut keerame seiereid eespidi ja taaspidi. Kirume natust, vilume ee ja elame edasi jelle. Niikau kui kella keermise aeg jelle kee aa.
ja