Ajast aega on ettevõtteid ja talusid pärandatud isalt pojale, vanematelt lastele või lastelastele. Eriti pikk on selline tava näiteks Soomes, Rootsis, Norras, Inglismaal ja kindlasti mujalgi on palju ettevõtteid, mis ühe suguvõsa käes olnud sajandeid.
Meie noores riigis on küsimus, kellele enda loodud ettevõte edasi anda, alles õhus. On ju need, kes Eesti taasiseseisvumise järel said luua omaenda ettevõtte, alles täies elujõus tööinimesed, kellele ei tule veel pähegi pärandamisele mõelda.
Siiski on osa neist jõudmas või jõudnud pensioniikka ja nüüd on ees küsimus, kelle jätta oma elutöö?
Ühest küljest oleks loogiline kui ema-isa tehtut jätkaks lapsed ja üsna tihti on perefirmad edukamad, kuna “oma” ju hoitakse. Teisalt paneb see lastele kohustuse, mis lapse soovidega ei pruugi arvestada. Oleks ju kurb, kui näiteks tootmistalus kasvanud tütarlapsel on muusikaanne, kuid ta ei saaks muusikat õppima minna, sest keegi peab ju talu pidama.
Mõnes mõttes tuleks nõustuda Jüri Mõisaga, kes LPs kirjutab, et tema pereettevõtlust ei poolda, kuna siis on järgmine põlvkond surutud eelmise põlvkonna loodud raamidesse.
Kui aga lapsed ise seda soovivad, oma pere ettevõte neile meeldib ja nad sellest hoolivad, on see ju ainult hea.
18. märts 2014
