Tapio Vares Kuni Eesti riigi tekkimiseni oligi Valga pigem n-ö Läti-poolne. Nimelt ulatus Valga maakond laialt lõuna suunas, praegusest Valgamaast kuulus linna piirkonda vaid väike tükike.
Eestlased ja lätlased pidasid Valgat kumbki oma linnaks ja 1919–1920 oleks tulised vaidlused vaat et kahe muidu üsna sõbraliku naaberriigi vaheliseks sõjaks lahvatanud. Linna elanikkonnast oli eestlasi toona 47 protsenti, lätlasi 40 protsenti.
Inglasest vahekohtuniku näpuviibutuse peale jagati linn ropsti pooleks. Eesti sai suurema osa linnast, selle peatänavate ja keskväljakuga. Lätile jäi väiksem linna lääneosa. Kompensatsiooniks anti Lätile aga rohkem linna ümbritsevat maad. Nii ulatubki Eesti Valga justkui poolsaarena Läti sisse.
Minu jaoks on maismaapiirid alati tundunud arusaamatud. Iseasi kui piiriks on veekogu või vähemalt metsalaam. Aga nii nagu see on Valgas…
Eredamad mälestused sealt pärinevad mul 2006. aastast. Lähenedes Pärnust bussiga linnale, algasid ühtäkki paremal teeveerel triibulised piiripostid kirjaga “Eesti Vabariik”. Nende taga aga juba Lätti kuuluvad majad-hoovid, mille väljapääsutee suundus Eesti maanteele. Mismoodi seal see liiklemine küll toimuda võis? Kui ma tahtnuks näiteks põigata hoovi joogivett küsima? Tollal ei kuulunud kaks riiki veel Schengeni vabasse liikumisalasse.
Tol sügisel sattusin Valka teistkordselt. Reisikaaslased käisid poes, mina tegin seni aega parajaks. Sealsamas Selveri taga tõkestas tänavat metallpiire ja tillukese Konnaoja vastasveerul kirendas rahvarohke Valka turg. Siinpool Eesti, eestlased, ürgne soome-ugri keel ja meie pisike armas Eesti kroon. Sõna otseses mõttes kiviviske kaugusel aga Läti, lätlased, indoeuroopa keel ja Euroopa kõige kõvem raha latt.
Ligi üheksa aastat hiljem jõudsin ma taas Valka. Seekord oli veidi rohkem aega, et jõuaks tõdemuseni: päris toredad on need paar ajaloolist peatänavat ja fotogeeniline keskväljak selle keskel lösutava kiriku ja serval punetava endise raekojaga.
Vahepeal on kadunud piirikontroll ja alates eelmisest aastast läks hingusele ka kõva kursiga raha latt. Läbi nagu Läti raha, võib nüüd taas öelda. Ka raha on meil nüüd ühine nagu nõuka rublaajal. Kuid väliselt on enam-vähem kõik ikka sama kontrastne, jätkuvalt kehtib Valga kohta ainumõeldav tunnuslause: üks linn, kaks riiki.
Selveri taga olnud ja Sõpruse tänavat tõkestanud triibuline metallpiire oli vahepeal siiski kadunud. Ja nüüd me siis läksime sealtkaudu. Mõne sammuga, paari Eesti maja vahelt läbi, üle Konnaoja sillakese, ja olime nagu hüpersiirdega Raina ielal. Ja samast ülesmäge rühkisime hopsti Valka bussijaama. Teine keel, teine tõmbepiirkond ning Riia ja teiste lõunasse suunduvate busside ajad stendidel. Pingil seletati midagi ilusas pehmes laulvas läti keeles. Rahvas vooris samamoodi suvaliselt üle Konnaoja silla nagu meie äsja. Ju käidi Eesti pool suurtes Selveri ja Rimi poodides, samas nad paistsid, viska või kiviga. Läti Valka on Eesti Valgast väiksem ja nii suuri kaubanduskeskusi seal kubisemas polegi.
Volmari (Valmiera) bussi oodates avastasin, et sularaha on vähevõitu kaasas. Kuna lähim, otse silmaga nähtav pangaautomaat paistis Rimi küljes, sai mõne minutiga käidud Eestis raha juurde hankimas. Korraks eesti keele ja kirjade vahel, et kohe tagasi läti keskkonda naasta.
Tõtt-öelda käib selline piirindus ja kontrast mul jätkuvalt üle mõistuse. Välismaa olgu ikka välismaa, mitte selline üle Konnaoja kalpsamine ja kahe riigi mängimine…
Samas, ilma selleta poleks Valga sootuks nii veidralt huvitav. Ja kui juba oja teisel kaldal olla, siis avanesid sootuks uued sihid. Väikese sõidu kaugusel ilmusid maastikud, milliseid Lõuna-Eestist peagu ei leia: devoni dolomiidist kaljupangad ja paljud kaunid joad.
