Ilme Vaks Paljud meist polnud elus jalagagi Muhumaa pinnale astunud, nüüd sai aga unistus teoks. Hommik oli pilvine ja sombune, aga mida päevapoole, seda ilusamaks ilm muutus.
Meie giidiks oli palutud Muhu muuseumi juhataja Meelis Mereäär. Juba esimestest minutitest võitis ta meie südame. Mõnus muhu murdekeel, väga hea oma kodusaare tundmine – kõik see kokku lõi vaba ja sundimatu õhkkonna.
Nägime palju huvitavat: Muhu tamm – insenerimõistuse särav looming, töötav Eemu tuulik, 12. sajandist pärit Püha Katariina kirik…
Palju on räägitud Muhu jaanalinnutalust Nautse külas. Vähesed olid neid näinud. Mitte ainult jaanalinnud, vaid ka emud, nandud, sebrad, ponid, kängurud, alpakad ja hulk teisi eksootilisi linde ja loomi. Saime peos hoida
1,5 kg kaaluvat jaanalinnumuna, vaadelda munakooretükikest, mis kangesti meenutab portselantassi kildu ja sööta peopesast jaanalindu, kelle maiuspalaks on maisiterad! Kohapeal on neil ka pood, kus müüakse erinevaid esemeid, mis valmistatud farmiasukate andidest.
Eriline on muinsuskaitse all olev Koguva küla, Juhan Smuuli sünnipaik, tema suvekodu. Kes teab, millised lood tal just seal pähe torkasid ja paberile jõudsid… Koguva sadamas on talle pühendatud mälestusmärk, mis sobib just sinna, kadakasele rannale. Ja kui palju on Koguvas filmitud tema muhulaste lugusid! “Siin me oleme” ongi ju Koguva inimestest, “Mehed ei nuta” filmiti põhiliselt Kõinastus, ja veel palju teisi filme ning mitte ainult muhulastest.
Imelisel sooja tunde jätab Koguva vana koolimaja, nagu oleks aeg seal peatunud – tunned, et oled laps, keda ootab esimene koolipäev.
Muhu naiste käsitööoskused ja ilumeel võtavad sõnatuks. Milline värvide mäng!
Imekaunis on ka Muhumaa loodus. Ega me suurt teadnud Üügu Pangast ja selle koobastest, imettegevast allikast. Seal viiakse läbi isegi abiellumistseremooniaid. Tõepoolest, koht on lausa vapustavalt ilus.
Vaatamist ja imetlemist oli palju. Nägime ka Muhu maalinna, kus XII sajandil alistusid viimased eestlased, muhulased, ristisõdijatele.
Lõunastasime Muhu hooldekodus, mis avati alles käesoleva aasta aprillis. Väga ilus ja armas maja, väga maitsev toit, toredad inimesed.
Meelis viis meid ka “šoppama”. Liival on väga toredad käsitööpoed, pakutakse kõike, mida muhulasel ja külalisel vaja. Kalakohvik jättis suurepärase mulje – imemaitsev kohv ja kalapirukad, mis viivad lausa keele alla. Eriliselt hea oli tunda värske leiva lõhna – seda küpsetatakse ka Liival. Ostsime kõik imemaitsvat ja lõhnavat leiba kaasa.
Laul ütleb küll, et “See on väike Muhu, see on Muhumaa./ Kui sa seda ei usu, siis tule vaatama.” Pole ta midagi nii väike. Küllap jäi meil paljugi nägemata, palju Meelise jutte ja tema ilusaid rahvalikke laule kuulamata. Ei, sinna tuleb tagasi minna, kui vähegi võimalus avaneb!
Aga käia tuleks seal ikka koos giidiga või mõne asjatundjaga. Ise niisama käies jääb paljugi kuulmata-nägemata.
Aitäh Sulle, Meelis! Aitäh, Aime ja Käina vallavalitsus! Imeilus päev oli tänu teile!
EVI SADUL
üks reislistest
