„Igavest Valgust, armas sõber!“ ütleb Hirmuste küla mees Erkki-Sven Tüür, mälestades omaküla meest Riho Sibulat, kes pühapäeval taevastele lavadele suundus.
„Riho enneaegne lahkumine on kõigile ränk löök,“ ütleb helilooja, et kaotas ootamatult parima sõbra, keda tundis 43 aastat. Ta meenutab, et Rihole hakkas Hiiumaal juba ammu-ammu väga meeldima ja eks Riho Hirmustes elava sõbra eeskujul saarele lõpuks tuligi ning nad said Kõpu metsa vahel ühe-küla-meesteks, kes omavahel jagasid ka muret Hiiumaa käekäigu pärast.
„Riho oli väga mitmekülgselt andekas, erakordselt laia silmaringi ja suure lugemusega ääretult sügava ja kauni hingega looja. Tõeline poeet kitarril. Olen kõige eest talle sügavalt tänulik, alustades tema imelistest kitarrisoolodest „In spe“ aegadel, lõpetades meie viimase pika vestlusega mõne aja eest mu Tõrvaahju talu köögis,“ meenutab sõber sõpra.
See pidi keegi teine olema
Riho naabrid Hirmustest Jüri Gurejev ja Kuidu Kallas ütlevad, et neil on lihtsalt väga raske ja valus. „Riho oli üks muhe mees, muud ma ei ütle,“ räägib Jüri ja meenutab, kuidas Riho majal sai paar nädalat tagasi uus katus valmis. „Ma juba tunnen temast puudust, ta oli ju loomeinimene, õhtul kaua üleval, siis ma ikka nägin otse oma aknast, kuidas tema juures tuli põles ja korstnast tuli suitsu. Nüüd on Hirmustes üks maja pime.“ Ka Rihost teisel pool elav naaber Meeli Küttim räägib sellest, kuidas nüüd Riho tühi maja üle tema õue paistab. „Eks see teebki sõnatuks. Ma veel eile öösel nägin teda unes, istusime kuskil pingil ja rääkisime pikalt, mõtlesin veel hommikul, et millest selline unenägu, aga kui uudiseid lugesin, sain aru, et see oli nagu hüvastijätt,“ räägib Meeli ja lisab „Armas Riho, Sinu sooja naeratust ja lehvitust jääme Hirmustes alati meenutama. Head teed!“
Muusik Arvo Haasma kirjutab Kaigutsi külast, et nad olid Rihoga sõbrad. „Meid ühendas samasugune arusaam heast ja halvast (ka muusikas), eesti meel ja eesti keel. Riho jälg on tugev, hea ja kestab üle aja. Kindlasti jõuab ta nüüd veel paremasse kohta.“
Sõber Harri Rinne Kärdlast arvab, et taevalikus komisjonis läksid inimesed ja numbrid segamini. „See pidi keegi teine olema. Meil oli kavas veel kümme aastat raamatuid, anekdoote, arvamusi elust ja tarkade inimeste Youtube’i filmidest omavahel vahetada. Ja kavas oli, et meist vanem, st mina, lähen enne. Riho oli tark ja tagasihoidlik mees, kes teadis oma väärtust ja ostis endale liiga palju heast kvaliteedist riideid. Nagu selle pintsaku, mille ta mulle andis – hea, ilus ja vastupidav. Peaaegu nagu mälestus temast endastki. Täna on veel liiga vara öelda mälestus. Täna ta on veel siin ja mulle tundub, et varsti istub meie köögilaua äärde ja joob kohvi talle reserveeritud tassist. Teist sellist inimest ei tule.“
Riho sõbrad Kalli ja Valev Sein Laukalt sõid pühapäeva õhtul kohalikku kooki ja jõid oma aia piparmünditeed, sest niimoodi nad tegid alati, kui Riho läbi astus. „Tema tuli koogiga, mina tõin piparmünti ja siis me istusime ja vaikisime või kuulasime tema uusi pajatusi. Või siis rääkisid Valeviga muusikast ja katsetasid pille,“ räägib Kalli ja ütleb, et ta tegelikult ei oska ega tahagi midagi lausa järelehüüdeks öelda, sest niikuinii mõtleb Riho peale nüüd kogu aeg.
Nagu koit ja hämarik
Hiiu Lehe toimetuses on esmaspäeval enne lehe trükki minekut rusutud meeleolu, Riho sõpradega rääkimine on raske, kõik on väga löödud. Ajalehe kaastöötaja Raul Vinni meenutab, kuidas alles hiljuti arutati, et kuna järgmine aasta on muusika-aasta, peaks kindlasti Riho Sibulaga intervjuu tegema. See sai isegi plaanina kirja pandud. „Ei salgagi, et oleks tahtnud seda väga ise teha. Kuigi ma teadsin teda täpselt samamoodi ainult muusikalavadelt nagu enamik eestlasi, puudutasid tema tegemised kuidagi eriliselt. Oskus vaikida on eriline oskus. Ja siis öelda nii, et on öeldud. Mäletan, kuidas Riho võttis mõned aastad tagasi ühes üleriiklikus väljaandes Hiiumaaga seoses sõna. Täpselt ei mäletagi, arvan, et see oli kuidagi seotud praamiliiklusega. Kuid väga selgelt on meeles tajumine, et kui juba Riho Sibul sõna võtab, siis peavad asjad ikka päris kehvad olema,“ meenutab Raul.
Riho sõbral Jaanus Nõgistol on, nagu teistelgi lähematel sõpradel, väga raske rääkida. Jaanus pani pühapäeva hommikul sauna kütte, sest nad olid teisipäeval Rihoga kokku leppinud, et seekord teevad just Jaanuse juures sauna. „Me ikka naersime, et oleme nagu koit ja eha, raske on leida seda aega, mil oleme ühel ajal Hiiumaal kodus ja saame sauna minna. Panin sauna kütte ja sõitsin korraks Kalana poole ja Riho teeotsast mööda sõites nägin, et tee oli lumme tuisanud ja keegi polnudki sealt sisse sõitnud. Süda aimas halba, läksin koju tagasi ja tegin arvuti lahti. Siis nägin uudiseid. Me siin ikka esinesime veel Kõpu tuletorni all, tõime Tuksami ka Lõuna-Eestist kohale vahel. Ma ei suudagi täna muud öelda, kui et Rihoga koos läks teisele poole ka suur tükk minust endast. Riho oli mulle väga tähtis sõber üle 40 aasta, teist sellist inimest ei ole.“
Ja mina nägin Riho mõned nädalad tagasi hoopis teiselpool saart, Emmaste poe riiulite vahel. Oleksime pidanud hoopis millestki muust rääkima, Riho, enne kui Sa autosse istusid ja rõõmsalt lehvitasid. Kohtumiseni.
