Laupäeval jõudsid Hiiumaa Selveri ette müügile esimesed maasikad OÜ HiiuMari põldudelt – hiiumaised marjad maksavad esialgu 10 eurot kilo.
OÜ HiiuMari juhatuse liige Maris Kriggulson ütles, et maasika hind kujuneb tulenevalt sellest, kui palju on marju ja kui palju pakkujaid. “Seda ei tea kunagi enne kui sama päeva hommikul ja see võib muutuda ka päeva jooksul,” ütles Maris.
Kui võrrelda Eesti põllumaasika 15,90eurose kilohinnaga, millest kirjutati vabariiklikes lehtedes, on see hind mõistlik.
Samas on kohe letile tulemas ka odavam maasikas. Nii on Hiiumaal valmimas ka Uus-Hansu talu maasikad, mille eest küsitakse 4–6 eurot olenevalt suurusest. Juba pakutakse ka Poola maasikat, mille kilo 3,5–4 eurot.
Poola marjaga ei konkureeri
Hinna kohta ütleb Kriggulson, et Poola maasika hinnaga nad konkureerida ei taha. “Mitte et see Poola maasikas nii kehva oleks, aga kui mõelda sealsetele maasikakorjajatele, kes nagu õieti ei saagi palka, siis meie maksame maasikakorjajatele korralikult,” toob ta ühe komponendi, mille alusel hind kujuneb.
Ka on Poola kliima maasikate kasvatamiseks natuke sobilikum. Kolmandaks pole HiiuMaril niisugust toodangumassi taga nagu Poola tootjatel.
“Ja igaüks teeb ju oma valiku – ega me ju kurjad ei ole, kui keegi ostab Poola maasikat. Meie omalt poolt oleme loonud võimaluse süüa hiiumaist maasikat.”
Kriggulson viitab, et hiiumaise maasika kasvatamise jalajälg looduskeskkonnale on palju väiksem. Juba ainuüksi sellepärast, et seda põllult müügikohta transportides ei põletata nii palju fossiilseid kütuseid kui maasikaid mandrilt või näiteks Poolast või Kreekast tuues.
Viies marjaaasta
Maris ja Sven Kriggulson kasvatavad maasikaid viiendat aastat, teistele müügiks kolmandat aastat. Kogu toodangu müüvad Hiiu saarel, väljapoole saart viiakse marju ainult oma pealinna sõpradele.
“Asi tasub end ära siis, kui on hea marjaaasta, aga põllumajanduses sa kunagi ei tea – loodusjõud on suuremad kui meie,” nendib Kriggulson.
“Kõige kontrastsem oligi eelmine aasta – saime kolmkümmend protsenti sellest saagist, mis olime saanud aasta varem.”
Tänavune, eriliselt varane, soe ja kuiv kevad tõi kaasa selle, et vahet pole, kus maasikas kasvab. “Maasikad loori all ja avamaal hakkasid õitsema ühepäevase vahega – nii soe on, et kõik tuleb ühel ajal, kogu saak,” ütles Maris Kriggulson.
See, et vihma pole olnud, nende maasikaid kasvamast ei sega, sest tilksüsteem on paigas ja pumbad huugavad ööpäevaringselt. Vihm on hullem – kui pikalt sajab, on peagi platsis hallitus ja marju pole. Samas on marjade moodustamise ajal väga tähtis kastmine – kui piisavalt niiskust pole, siis marju ei tule.
Hobikasvatajad
Mullu uuendas HiiuMari oma maasikapõldu – viieaastaseks saanud taimed võeti välja ja asemele istutati 15 000 uut taime. Kokku on istandikus 30 000 taime. Maris Kriggulson ütleb, et nende maasikaväli on väike ja pigem kvalifitseeruvad nad hobikasvatajateks. Mandri suurtel marjakasvatajatel on maasika all 10 hektarit ja enamgi.
Väärib märkimist, et seni on Kriggulsonid istandikud rajanud oma kulu ja kirjadega, sel aastal esimest korda taotlesid ja said nad noortaluniku toetust.
“Jääme ikka kasumisse ja tasub teha seda asja – muidu ei teeks ka nii suurelt, kasvataks ainult endale,” ütleb Maris. Marjasööjaid peres jagub – Kriggulsonidel on kolm poega: kolmene Johan, kahene Jakob ja kümnekuune Erik, kes samal ajal, kui emaga lugu tegime, magas magusasti põllu äärde pargitud autos.
“Kui Hiiumaal elada tahad, tuleb mitut asja teha,” põhjendab Maris, miks maasikate-vaarikate kasvatamine ette võeti. “Me küll algselt mõtlesime suure hurraaga, et see on hea töö, mida saab teha ainult suvel ja ülejäänud ajal teeme midagi muud, aga tegelikult tähendab maasikakasvatamine kaheksa kuud aastast tugevat tööd.”
Ka ei teadnud nad kumbki marjakasvatusest varem midagi. Nüüd on nad käinud sõprade juures Põltsamaal vaatamas ja õppimas, kuidas n-ö päris kasvatajad seda teevad. “See on kõige parem õppimine,” ütleb Maris. “Raamatu lugemine on üks asi, aga see, mis päriselt toimib, teine.”
Põltsamaalt on nad saanud ka mitmeid kasulikke nippe. Näiteks trimmerdatakse maasikapõõsad sügisel väiksemaks, et vähendada haiguste levikut ja et maasikad paremini talvituks.
Vaarikad võttis vesi
HiiuMari rajas mullu ka päris suure vaarikaistandiku, kuid möödunud talv võttis suure osa vaarikataimedest. Ja mitte seetõttu, et oleks olnud väga külm, hoopis savisele maale kogunenud vesi tegi taimedele liiga. “Savimaale ei ole enam mõtet vaarikaid panna, tuleb uus asukoht otsida,” nentis Kriggulson.
Maad peaks jaguma, aga sel aastal peab leppima saagiga, mis tuleb allesjäänud põõsastelt. Vaarikad hakkasid just õitsema, valminud marju tasub küsima tulla 30–40 päeva pärast.
Tööd pakutakse istandikus hooajaliselt, siis kui on aeg küpsed maasikad ära korjata. Abijõudu otsitakse ka taimede istutamise ajal, aga suur osa istandiku hooldamisest tehakse oma jõududega.
Maris tunnistab, et marjakorjajaid on päris raske leida. “Maasikakorjamine on väga raske töö,” nendib Maris. Varahommikul tuleb kummarduda maasikapõõsaste kohale ja marjad karpi noppida. Samuti kehtib põhimõte – kui oled nobe, siis teenid hästi.
Marjakorjajad, kes tulevad põldu ilma kutsumatagi, on varesed – marjakasvataja jaoks paras nuhtlus. Enamasti lähevad esimesed marjad nende nokka. Ainus äraproovitud vahend, mis vareste vastu aitab, on Kadi raadio – sellelt kanalilt kostvaid jutusaateid varesed pelgavad. Praegu mängib ööpäevaringselt üks raadio, hiljem, kui marjad hakkavad valmima ka teisel põllul, pannakse tööle ka teine.
