Reedel üheksakümnendat sünnipäeva pidanud elupõline kalur Elmar Aksli on elanud Kaigutsis tuuleveskitest päikesepaneelideni.
Elmar elab kollases majas. Tema maja taga on põld, kuhu saabuvad rändlinnud puhkepausiks maanduvad ja siis jälle õhku tõusevad. Siin on Elmar sündinud ja kasvanud ning siinsamas tähistab ka väärikat sünnipäeva. Põllu ääres on nüüd päikesepaneelid, mis toodavad elektrit. Aga Elmar mäletab ka aega, mil Kaigutsis oli kolmteist tuulikut, mis jahvatasid vilja. Nüüdseks on neid alles jäänud vaid kolm.
Ta mäletab ka aega, mil Hiiumaal arvati, et siin meres silku ei ole ning räimepüügil käidi Pärnus. Just sealt alustas ka tema oma eluaegset kalurikarjääri, kui 16-aastaselt onu seltsis Pärnu läks. Siis mindi kaheks-kolmeks kuuks ja enne tagasi ei tuldud, kui kala püütud.
Teadmine, et ka Mardihansu lahest saab räime, tuli hiljem, kuuekümnendatel. Elmaril oli siin oma roll. Just tema hakkas Pärnus seisevnootasid näinuna kolhoosi juhatusele peale käima, et selliseid on ka hiidlastel vaja. Juhatus kõhkles, aga andis lõpuks järele. Aksli kodurannas, Jausa lahel, jäi meri liiga madalaks – tuli minna läänerannikule, Haldi alla ja Mardihansu lahte. Just Haldi sadamast sai üks Elmari kodusadamatest, kust igal varahommikul oma meestega merele läks ja pikalt brigaadi parimaid püüke tegi. Teinekord toodi hooaja peale 600 tonni kala merelt ära.
Jätkuvalt käis ta merel ka Puulaiu sadamast, vahel ka Vahtrepalt. Liikus kala järgi. Elmar on olnud seda tüüpi kalur, kes aastaringi püüab. Suvel, kui kala Hiiumaa randades kõige nirumalt liigub, käis tema paatkond õngepüügil. Talvel tegi jääalust püüki.
„Kalast äraelamisega pole probleeme kunagi olnud,“ ütleb Elmar. Ta võib une pealt öelda, millal sügisene siig Jausa lahte jõuab – 23. oktoobril tulevad esimesed Sääre mulkust läbi.
