Missest, et talv on, ma mõtlesin, et kirjutaks hoopis suvisest ajast natust. Suvi on siuke aeg, kus igast rahvast kõvaste siia Hiiumaale tulvab. Toon näituseks siinkohal ühe loo, kuda üks isik, kelle nimeks ütleme härra Paulus olema, Hiiumaa pinna pial käis. Ühel tuttaval külas, keda ta ain’t korra põgusalt kunagi mandrel oli kohand. A’ see ei tähendand miskit, tuttav on tuttav! Ja tuttaval on elamine saare pial, mis tähendab, et vaataks ilusaste talukoha üle ja üsna ühtlasi suvitaks tibakese, oleks tasuta piavari olemas, mitte miski kallis tobe hotell.
Nii. Ühel päeval lõi sial Eesti teises otsas elaval härra Paulusel mõte pähe ja otsustas kohe teele asuda. Ennem helistas tuttavale. Et jah, nüüd ma tulen. A’ ma olen elus vaid korra Hiiumaa pinna pial käind, kus sa sial elad? Ah sial? Kas sinna busse ka käib? Nii hilja õhtal, kui ma jõuan, siis ei käi? A’ kuda ma siis saan?
Tuttav oli abivalmis inime, käis naabru juures, rääkis sellele, et nii ja naa. Naaber lubas õhtal siis autoga Kärdalis härra Paulusel järel käia. Tuttav helistas härra Paulusele tagase, et tõld on reserveeritud. See aga tiatas, et näh, tegelt on Tallina busse siiski juba läind, ma ikka täna ei tule. A’ äkiste saab naaber homme busse vasta tulla? Läks tuttav uueste naabru juurde. See aga ütles, et just homme õhta ei saa, sest siis on temal saunaõhta ja õlletab. A’ härra Paulus ei last ennest siiski heidutada ja ütles, et homme on tänasest targem.
No ja järgmine päev helistab, et ma olen nüüd lõpuks teel. Kuda ma ikka Kärdalist sinu talusse saan? Tuttav vastas, et ei muud pole teha, kui need mõned verstad jala vantsida. Ah ain’t mõned verstad? – tundis härra Paulus kergendust. Tuttav veel seletas üksipulgi, kus väljakul maha minna, kui ei oska, küsigu bussejuhilt, ja siis kuhu ringi piale minna ja et tegelt võib vabalt ka hääletades saada, kui kiireste teha ennem pimedat (oli juba suve lõpp).
Õhtal tuli uus kõne. Härra Paulus tiatas, et tema istub siin Kärdali bussejaamas papli all, mis edase? Tuttav hoidis end vaevu tagase, et mitte kurjustama hakata, et missa inimeseloom sial papli all istud, kui sai üteldud, et mine hääletama, nüüd juba kohe aga pime käes. Selle asemel seletas veelkord, kuda ringi piale saada ja nii edase. Ja lõpetas tüdinult kõne ära.
Ja kassa näe imet, piagi tuli härra Pauluselt kõne, et nüüd istun mina siin teite küla bussepiatuses, kuhu ma järgmisena pian minema? Tuttaval oli seletamise asemel lihtsam ise järele kõmpida. Tiab, kuhu veel pimedas koperdab, kukub viimaks saare serva pialt alla.
Kui härra Paulus õnneliselt ulualla toimetatud, küsis tuttav, et kuda sa nii ruttu jõutsid, võetigi ilusaste auto peale?
“Nii ja naa,” vastas hära Paulus. “Alguses ikka hääletasin, a’ keegi ei piatand ja pimedaks läks ja nii ma lihtsalt kõndisin ja…”
Siiski piatas lõpuks üks auto täitsa iseenesest. A’ sial oli mundrimees sees, kes kukkus noomima, et miks härra kodanik helkurt ei kanna? Õnneks oli mõistlik mundrimees, ei kukkund kohe trahvisid väänama, piirdus noomimisega. Ja koguniste lõpetas liiklusohtliku olukorra sellega, et korjas härra Pauluse oma auto piale ja sõidutas ta kuhu vaja, nigustnii viis sõit sialt külast läbi.
Härra Paulus ikka oskab stiilselt reisida! Kõiksepialt ajab vastavõtjad ärevile ja sebima, siis saabub uhkeste politse eskordi saatel. Ja siis soe valge tuba ja kost ootamas ja puha. Missest, et tuttavat elus vaid korra põgusalt trehvand. A’ nigust üteldud: tuttav on tuttav. Ja tutvuseid piab alate ära kasutama, mitte niisama raisku laskma.
