9. novembril lahkus meie hulgast Karl-Olof Hinas, kes 1990ndate aastate alguses Hiiumaal mitmeid kordi külas käis. Ta sündis aastal 1940 Ojamaal, aga tema vanavanemad, Jakob Andreasson Hinas ja Matilda Andreas-dotter Utas sündisid Ukrainas Gammalsvenskbys.
Hinaste suguvösa pärineb Koidma külast ja seal oli veel paarkümmend aastat tagasi leida ehitiste alusmüüri kive, mida hiiurootslased mäletasid. Karl-Olof näitas mulle 1990. aastal oma esivanemate talu lauda asukohtagi. Lausa vapustav oli see, kui hiiurootslased toona Hiiumaal käisid ja oma küladest rääkisid nii nagu oleksid siin ennegi elanud. Ometi olid nende esivanemad siit läinud ju 1781. aastal. Karl-Olofi sugu jöudis Rootsi 1929. aastal, kui Ukrainast hiiurootslaste külast Gammalsvenskbyst rahvas sinna ümber asuda sai.
Aastatel 1992–1999 oli Karl-Olof hiiurootslaste seltsi “Svenskbyborna” esimees – ordförande, aga aasta varem, 22. augustil 1991 avati hiiurootslaste mälestuskivi meie Ristimäel. Laulis hiiurootslaste koor, mis Ojamaalt siia tuli ja Karl-Olof pidas nendepoolse avaköne. Kogu ettevötmine oli suuresti Karl-Olofi idee, mis tekkis ilmselt mitme siinkäigu ajal, kui ta oma autoga meile humanitaarabi töi. 1999. aastal organiseeris ta ojamaalastele-hiiurootslastele lennureisi Visby–Kärdla–Visby. Köige selle juures, mis Karl-Olof koos Ojamaa hiiurootslastega oma esivanemate saare heaks tegi, on käesolev meenutus vähene hüvastijätt hiiuviikingile, kellega varem sai alati lahkutud hüüdega – Vi ses! – Näeme!
Seekord siis – farvell, hüvasti!
Urmas Selirand