Pühapäev, 21. aprill. Sofiast lõunasse kulgev liinibuss teeb Blagojevgradis suisa kaks pikka peatust. Pikad molutamised näikse lõunamaade liinibussidel kindel tava olevat. Manjaana! Tuiame veidi ringi, valitseb korralik suvesoe, päike lajatab ootamatu võimsusega.
Kresna kuru alguses, musta männi metsaga kaetud järsaku all maanteeveeres ilutseb lillas õiepilves rühm juudapuid. Oo! Siiski pole küllap tegu siin tema areaali põhjapiiriga, vaid juudapuud on istutatud, parimal juhul kultuurist metsistunud. Kaljudel kollendavad õites Itaaliast tuttavad sarikherne põõsakesed (Coronilla emerus). Blagojevgradist alates on Struma jõe kaldaid palistamas punaroosatavates õiealgmetes tamariskid, mis kohati ronivad raudteetammilegi.
Ühest tunnelist läbi ja tüütud Struma jõe äärsed paplid asenduvad ühtäkki plaatanitega. Oh, mul pole sõnu, ületasimegi selle müstilise kauge idaplaatani (Platanus orientalis) loodusliku leviku põhjapiiri! Mägede lumesulamisvetest sogast ja tormakat Strumat palistavad aina valkjaoksised kõverikud plaatanipuud. Raske on uskuda, et viibime veel Euroopas, järsku on kõik kui kusagilt Lähis-Idast laenatud: kaljused mäeseinad, tormitsev jõgi ja need imetabased plaatanid.
Viimaks jõuame Kresna kivikatuselisse, väga maalähedasse linna. Kuid sellest kunagi edaspidi. Avastasime veekraani. Samas raudtee ja maantee vahel õitsevad juudapuupõõsad, taustaks lumised Pirini mäed ja
fillüüreate järsak. Hull hobune kappab aina me ümber ja üle raudtee, on vist omaniku käest jooksu pääsenud.
Ma ei saa nagu üldse aru, kui kaugel lõunas tegelikult oleme, vist kusagil Naapoli ja Rooma vahelisel laiuskraadil, 42. paralleelist lõuna pool. Kuidagi üllatav on näha aedades üle inimese pea kõrguvaid õitsvaid loorberipuid ja võsuvaid oleandreid. Sellised eksoodid ei seostunud mul seni Bulgaariaga, aga siinsed aiad ja haljastus tõotavad toredaid vahemerelisi avastusi.
Asutasime end mööda kruusateed ülespoole hiivama. Inimesed istuvad siin väljas, peatänavagi ääres on ootel pingikesed-järid. Üks eideke istub oru kohal muruaasal ja koob. Vaatab korraks üllatunult üles me poole ja jätkab kohe oma looduskeskset näputööd.
All pahiseb Struma jõgi, mis saab alguse Sofia lähedalt Vitoša mäelt, suubub aga Kreekas Egeuse, täpsemini Traakia merre. Seega viibime Egeuse mere vesikonnas. Oru paplite värskest rohelusest eristuvad plaatanite punakad-sinepirohelised kevadõrnad võrad.
Jõuame mäe otsa, mis on muidugi kääbusküngas ümbritsevate mägedega võrreldes. Aga selle lame tipp pakub suurepäraseid telgikohti, vaimustavaid vaateid mägedele, orus pesitsevale Kresna linnale ja ülipõnevaid taimeleide. Mäe põhjanõlval kasvavad valdavalt heitlehised karvased tammed (Quercus pubescens) ja ida-valgepöögid (Carpinus orientalis). See väga soojanõudlik liik eristub harilikust valgepöögist väiksemate lehtede ja üldse haprama oleku poolest. Ka õissaart (Fraxinus ornus) kohtab. Samuti me oma kadakast palju ilusamat hõbelopsakat punast kadakat (Juniperus oxycedrus). Elevust tekitavad paar igihaljast ruskusepõõsakest, hulk naapoli alpikanni lehti ja sinetav kobarhüatsintide välu.
Mäe linna poole avanev lõunanõlv on juba õige ehtsat vahemerelist nägu. Seda eeskätt tänu kuni 4 m kõrgetele igihaljastele, õlipuud meenutavatele leialehistele fillüüreatele (Phillyrea latifolia). Täiesti seninägematut eksootikat loovad kreeka ehk kõrged kadakad (Juniperus excelsa). Kresna ümbruse nõlvad lausa kubisevad neist, siin olla üldse selle kadakaliigi kõige arvukam populatsioon kogu Balkani poolsaarel. Kreeka kadaka üldlevila hõlmab Bulgaariat, Kreekat ja Türgit, levides idas kuni Turkmeeniani välja. Nende imepäraste puudega kavatseme kindlasti edaspidi lähemalt tuttavaks saada, sest taamal nõlvule klammerduvad kadakametsad on ülimalt kutsuvad.
Sume õhtu mäetipus, telk on üleval, saab ometi puhata sellest kahe ööpäeva pikkusest sõidust. Päike on kadunud ootamatult vara Makedoonia poolsete mäeseinte taha, noorkuu ripub õnneks juba peakohal.
Siinsetel lamba-kitsekarjamaadel osutub valitsevaks liigiks Kristuse kroon ehk paliurus ehk esialgu harjumatu eestikeelse nimetusega harilik asteltürn (Paliurus spina-christi). Kuni 4 m kõrged heitlehised põõsad ei näe eriti ilusad välja, samas on iseloomuliku kujuga, mille tunneb juba kaugelt ära. Siin on neid nii ohtralt seepärast, et kariloomad jätavad selle astlahunniku puutumata. Tegemist on õige õela põõsaga. Paliuruste tihnikusse takerdumist võib soovitada ainult kõige hullemale verivaenlasele.
Itaaliast tuttavad terebintod ehk tärpentinipistaatsiad (Pistacia terebinthus) kasvavad siingi, olles praegu toredalt veinipunases puhkevas lehestikus. Täiesti uue liigina jääb ette hõbetav mandlilehine pirnipuu (Pyrus amygdaliformis). Jõuliselt mõjub mõni lumist mäevaadet raamiv must mänd.
Kresna linn asub paarisaja meetri kõrgusel merepinnast, samas kerkivad Pirini mäed, mille kõrgeim tipp Vihren ulatub 2914 m merepinnast kõrgemale. Hakkab juba Himaalajaks kiskuma!
Enne kribamise lõppu panen siia kirja veel kaks väga huvitavat taimeleidu. Üks on mu koduaiast tuttav mürt-piimalill. See sukulentne tegelane jääb siin looduses aiataimede rammususele küll alla, kuid ikkagi on veider harjumuspärast kiviktaimla asukat järsku lambakarjamaal trehvata.
Peale selle oleme jõudnud euroopa jasmiini (Jasminum fruticans) kodumaale. See pooligihaljas põõsas maitseb hästi kariloomadele, kes teda usinalt kärbivad. Kuid teiste põõsaste kaitsvas võras tõusevad võrsed isegi üle pea.
Ka siinsed jasmiinid on oma esimesed kollased tähtõied juba avanud. Ma ei suuda kiusatusele vastu panna ja korjan mõned mullused mustad viljad seemneks kaasa. Bratislava botaanikaaiast toodud seemneist pärit seemikud elasid oma esimese hirmsa põhjala talve lume all nibin-nabin, maani külmudes üle. Vaevalt ma koju siinsega võrreldavat jasmiinivälja saan, aga proovida ju vähemasti ikka võib.
Eesel või muul kaebleb valjusti all linnas. Hakkab hämarduma. Varem kui Eestis. Lõunamaa värk.
