Kollane parukliilia (Asphodeline lutea) on mu jaoks seostunud ikka vahemerelise loodusega.
Kuid ka Bulgaarias on see kolme jala kõrgune kollaste õisikuküünaldega ilus lill kodumaine ja paiguti üsna laialt levinud.
Esimesi parukliiliaid kohtasime Primorskost põhjas, kaunite pruunide kaljudega rannikul. Muuseas ka suure valge modernse villa naabruses. Omal ajal kuulus see isakesele Todor Živkovile ja kommunistlikul ajal oli suur osa Maslen Nosi poolsaarest traattaradega eraldatud, sealhulgas ka pool Primorsko liivarannast. Nüüd on tarad lagunemas ja villa Perla raskete miljonite eest müügis. Paraku ei tahtvat seda millegipärast keegi.
Me edasine tee viis Burgasest põhja poole. Salntsev Brjag ehk Päikeserannik on tuntud suur kuurort. Minugipoolest. Eemalt Nessebari linna poolt paistab liivarand ja valgete pilvelõhkujate rivi nagu Miami Beach Floridas või muu säärane. Kuid piirduks siis asi sellega. Oh ei. Kõikjale levib paaniline ehitusbuum, majakarbid kerkivad isegi surmigavasse keskkonda – lagedale puudeta stepilikele aladele. Peaasi vaid, et meri oleks külje all.
Mina oleks neist kuurordipundardest eemale hoidnud, kuid Erko, kui tõsine palmifänn, tahtis üles otsida Bulgaaria ranniku kõige suuremad datlipalmid. Neid ta ka leidis. Nii Päikeserannikult kui linnastu lõpust, Emine poolsaare Elenite kuurordist. Viimane on üks paras monstrum, kerkides peagu üleöö endisesse kaunisse lehtmetsasesse ojasuudmesse mere ja kaljumäe vahele. Kõikjal võtsid vastu tõkkepuud ja randa minnes tormas putkast välja turvamees. Lasi meil siiski edasi minna. Et hea küll, minge, aga tulete ikka siitkaudu tagasi?
Mul viskas see loll kuurort tõsiselt kopa ette. Mis tobe koht: külastajad hakkavad olema vaid oma hotellirandade vangid. Ei ole ühtegi avalikku parki, ei ole kõigile mõeldud rannapromenaadi. Pealegi araabialikud ja disniländilikult lossisarnased hiigelhotellid olid samuti mu maitsele liig. Istusin tülpinult rannas, vahtisin Musta mere laineid varvaste ees ja vahetasin mõne sõna venelasest perekonnapeaga. Too küsis ilmse nostalgiaga, et kuidas elu Eestis on. Meenutas oma sünnilinna Tallinna. Ju elab nüüd siis Venemaal.
Erko käis sellal suuri datlipalme otsimas. Leidis ja oli tagasi tulles elevil. Et suisa
8 m kõrged kanaari datlipalmid ja uhked vašingtooniapalmid. Mina aga, torssis sest totrast lukskuurordist, olin kriitiline. Liiga rahamaitselised tundusid need palmid. Miks nii? Aga seepärast, et külmadele tuultele avatud Bulgaaria rannikul ei pea erinevalt Kaukaasiast kanaari datlipalmid kaua vastu, varem või hiljem külmuvad. Küllap olid need kõrged palmid kohe suurena istutatud ja talveks mässitakse nad soojustatud kaitsekihtidesse.
Tundsin kergendust, kui sealt tõkkepuude vahelt minema pääsesime. Kohe esimesest kruusateest pöörasime mäkke. Jalamaid kadus täis ehitatud rannikuriba ja algas puutumatu loodus. Mustakorbaliste tüvedega karvased tammed, ida-valgepöögid, musta männi varju pakkuvad metsad. Mahaleb-kirsipuud õitsesid, õissaared valmistusid õitsema. Sarikhernepõõsad kollendasid oma liblikõisi. Mürt-piimalilled olid juba viljunud. Vaid paliuruse põõsad ehk asteltürnid turritasid veel mornilt raagjana.
Kohtasime stende, ent need osutusid väga luitunuks. Matkaradadel puudusid märgistused ja rajad ise kustuvad rohtu ning võssa. Veevõtukoht uputas ja oli ligipääsmatu. Ühesõnaga: kuurorditurism on hävitamas matkaturismi. Muuseas on üks matkaraja ots kohe läbimatuks muutumas – ehitusplats juba ootab uut aedadega piiratud hoonestust.
Telgipaiga leidsime kõrgel niidul. See oli tore koht: kubinal täis parukliiliaid, astumise all lõhnas sidrun-liivatee, helendas kollaseid kääbusiiriste õisi, üksikute põõsastega nõlvale on istutatud hulgana seedreid. Praegu veel noored, ent tulevikus on siin korralik seedrimets. Vast nii kõrgele hotellid ei roni…
Vaade oli suurepärane: otse lõunakaarde. Samast alt sügavikust kostus lainte kohinat. Lehtmetsased nõlvad, helehallid lubjakaljud kukkumas otse merre. Selline võiks välja näha Krimmi lõunarannik. Samas meenutas Triestet Kirde-Itaalias.
Mäeturjad selja taga ulatusid 350 kuni 443 m kõrguseni. See on osa Stara Planina mäestikust, kus levivad muuseas idapöök ja kaukaasia tseltis.
Vaadates piki randa ja üle mere itta, turgatas pähe veider mõte: naabermaad Bulgaaria ja Gruusia… Nii ta ju ongi. Paljude Gruusia looduse puude-põõsaste-lillede kodupiirkond ulatub kuni samasse Ida-Bulgaariani, ent kaugemale lääne poole Euroopasse millegipärast mitte.
Vaadet lõunasse kippus varjama tohutu hägu, see lõunamaade kevades nii tavaline nähe. Sinises hämus ujusid kaugel all Nessebari saarelinn ja Pomorie pikk maasäär, peagu kustunud olid Strandža mäed, eraldi seisva Papia ürgvulkaaniga.
Näh, panin pealkirjaks “Elenite parukliilianiit”, ent parukliiliatest kirjutasin vähe. Kuid mis neist ikka pikalt oskan seletada. On ilusad silmapaistvad lõunamaised lilled – väärt vaatepilt. Ja mis eriti huvitav: võimelised ka meil aedades talvi üle elama ja suvel oma kollaste õisikuküünaldega uhkeldama. Kahjuks ei kohta meie taimeärides parukliiliat just sageli.
