Taliõis – see on otsetõlge kreekakeelsest nimest chimonanthus, mis tähendabki talveõit.
Eesti kliimas ainsad talvel õitsevad põõsad on nõiapuud ja vahel ka me oma näsiniin. Paraku kipub seegi väide minevikku jääma, kuna viimased karmid talved pole soosinud mitte mingisugust õitsemist. Näiteks märtsikellukegi tuleks pigem ümber nimetada aprillikellukeseks.
Varane taliõis (Chimonanthus praecox) on Hiinast pärit endeemne põõsas, kes kuulub vürtspõõsaliste sugukonda. Läikivad ererohelised lehed ongi väga sarnased vürtspõõsastele, on ainult tunduvalt karedamad ja iselaadselt okstel rippu. Vürtspõõsalised on süstemaatiliselt lähedased magnooliatele, mistõttu taliõit peetakse üheks algelisemaks õistaimeks.
Soojas kliimas puhkevad taliõie õied juba hilissügisel, lehtede langemise aegu. Helekollased, veidi läbikumavad õielehed raamivad pruunpunast südamikku. Raagus okstel loovad need ohtrad “kellukad” õige pilkupüüdva vaatepildi.
Kahjuks pole Eesti kliimas vähemalt välitingimustes taliõie õiteilu loota. Ei hilissügisel, ei kevadel, rääkimata talvest. Millegipärast on see väidetavalt 6. tsooni põõsas meie oludes osutunud üllatavalt talveõrnaks. Äkki sobikski ta nimeks taliõie asemel hoopis taliõrn?
Ostsin oma taliõie 2010. aastal Nurga puukoolist 85 krooni eest. See pole õnneks maha visatud raha, kuna ta on jätkuvalt elus. Karmide talvede kiuste. Mu Rapla tuttaval läks taliõis esimese talvega hingusele. Jah, elus ta mul on, aga samas – mis elu see õigupoolest on? Järjekindlalt külmuvad võrsed pea maapinnani tagasi. Ses mõttes käitub ta mitte põõsa, vaid lehtdekoratiivse püsikuna, nagu viigipuugi.
Igatahes nägi selline väike taliõieluuake ligustriheki ääres keset rohtu suhteliselt mõttetu välja. Parem siis istutada ta metsaaia tiigikalda lillepeenrasse, mõtlesin. Kui püsik, siis püsik, nüüd pääseb vähemalt ta lehtede ilu mõjule. Ja samas, mine hullu tea. Äkki on kasvukoht (parasniiske viljakas hea drenaažiga muld ja tuulevaikus koos ohtra päiksepaistega) nii soodne, et hakkab lõpuks rõõmsasti vohama?
Välistada ei saa ka imelugu, et karmide sekka üks pehmem talv eksib. Üldiselt antakse taliõie külmataluvuseks -20 kraadi, Saksamaal väidetavalt suisa -28 kraadi. Üks Poola puukool pakub kõrguseks 2 m. See võiks ju reaalne olla ka Eesti saartel? Või pigem siiski mitte?
Nii või teisiti ei maksa 4 m kõrgest talvel õisi täis põõsast Eestis mitte unistadagi. Ja et oma kodumaal kasvavat taliõis lausa kümmekonna meetri kõrguseks – see kõlab juba täieliku ulmena. Aga vähemalt on mul nüüd huvitav jälgida, kuidas ta uues n-ö spetsiaalkasvukohas edaspidi käituma hakkab.
