Väljasuremisohus väike-laukhaned, unustusse vajuvad pärandsordid ja elurikkuse hoidmine on ühed tänase Hiiu Lehe teemadest. Mitte vaid Hiiu Lehe, need on kogu Eesti ja kogu maailma ühed olulisemad küsimused. Tõsi, viimasel ajal on nad jäänud küll pandeemia ja sõja varju, mis ühest küljest on arusaadav, aga teisest küljest ka natuke ohtlik.
Liikide kadumine on päris oht meie kõigi elukeskkonnale, mille tulemusena võib vallanduda doominoefekt, kus lõpuks meil lihtsalt polegi enam millestki elada.
„Kas teate, kust tuleb sõna „doominoefekt“?“ kuulsin kord üht 12aastast poissi selgitamas enda jaoks väga põnevat fakti. „Kunagi oli üks mäng, mille nimi oli doomino…“ jätkas ta.
Täiskasvanud pahvatasid naerma: „Kunagi?!“ Mõni neist oli vaid paar päeva tagasi seda „iidset“ mängu kodus lapsega mänginud.
Samasugune teadmiste lõhe võib tekkida nõgeseleotisest ja ‘Suislepast’ rääkima hakates, kui võtame arusaamist sellest, kuidas umbrohu vastu ilma mürkideta võidelda või teadmisi Eesti õunasortidest nii iseenesestmõistetavalt, et otsustame neile mitte tähelepanu pöörata.
Hoiame väike-laukhanesid, ärme lähe neid liiga lähedalt pildistama ja õpetame eemalehoidmist ka oma lastele. Hoiame oma iidseid õunasorte, poogime, paljundame ja naudime neid. Laseme rohelise muru vahele kasvama võililli ja nõgeseid – teeme kasvõi umbrohupeenrad, kui vaja. Peaasi, et liike oleks palju.
Peaasi, et ei peaks 20 aasta pärast alustama juttu: „Kas teate, kust pärineb väljend „võilillelaps“? Kunagi oli üks taim…“
Piret Eesmaa
