Ameerika haudmemädanik (pahaloomuline haudmemädanik, ka mädapojahaigus) on suurim kahju tekitav mesilastaud maailmas. See väga ohtlik meemesilaste haudmehaigus, mida põhjustab eoseid moodustav bakter Paenibacillus larvae larvae on nüüd jõudnud ka Hiiu saarele.
Haigusesse surnud vaglad värvuvad pruuniks ja muutuvad venivaks ebameeldiva tisleriliimi lõhnaga massiks. Haudme kaanetis langeb sisse ja mesilased üritavad seda maha närida.
Ameerika haudmemädaniku (AHM) esinemist saab diagnoosida peaaegu kaks aastat enne haudme massilist nakatumist meest võetud proovidest.
Levik
AHM levib põhiliselt suve teisel poolel, seda soodustavad kuum suvi ja perede ülekuumenemine ning sellest tabandub peamiselt kaanetatud haue.
Haigus on pikaldase kestusega, salajase, hiiliva levikuga ja raskesti tõrjutav. See levib kergesti perest peresse ja naabermesilatesse. AHM levib haudmele eostega saastatud toidu kaudu. Kõige tavalisemaks nakkusallikaks on aga vanad haudmekärjed. Kui ei rakendata piisavalt tõhusaid tõrjemeetodeid, siis kliiniliste AHM sümptomitega mesilaspered surevad.
Haiguse areng
ja kliiniline pilt
Haiguse esinemise esmased tunnused või kahtlused: ebaühtlane (auguline) haudmeala;
leidub koldeliselt surnud vaklu;
mesilaspere areng on pidurdunud.
Haigestunud vagel sureb omalaadsesse veremürgitusse, kui bakter siirdub soolest vagla kudedesse. Enamasti saabub surm pärast haudmekannu kaanetamist eelnuku staadiumis. Surnud eelnukk moondub sitkeks kummitaoliseks massiks, mis kleepub kärjekannu torgatud tiku külge ja venib, kui tikku välja tõmmata. Hiljem jäävad koorikuks kuivanud vagla jäänused tugevasti kannu külge. Surnud vaglad muutuvad mädanevaks pruuniks massiks. Kuna bakterid hakkavad moodustama eoseid, võib taud hakata levima. Eosed võimendavad taudi, kuna ühest surnud vaglast moodustub ligi 2 miljardit eost, millest soodsates tingimustes arenevad uuesti bakterid.
Kui mesilaspere mees või õietolmus leidub vähesel määral AHM eoseid, siis haudme nähtavat haigestumist ei teki. Kui suurenev eoste määr ületab teatud kriitilise piiri, hakkavad haudmealal ilmnema AHM kliinilised tunnused. Selline haigestunud mesilaspere hukkub tavaliselt mõne kuu jooksul.
Diagnoosimine
AHMi saab diagnoosida veterinaarlaboratooriumides sinna viidud haudmeproovidest, aga ka meest.
Kodustes tingimustes diagnoositakse põhiliselt haudme väljanägemise järgi ja nn piimakatsega. Selleks valmistatakse rasvavabast piimast
1protsendiline emulsioon, millele lisatakse kahtlustatavast perest võetud (haigustunnustega) mesilasvagla jäätmeid. AHMi tekitaja valku lõhustav proteaas muudab +37 kraadi juures vedeliku selgeks juba 10–20 minutiga. AHMi testimiseks mesilas on välja töötatud ka kiirtest VitaR, mille abil saab kindlaks määrata haiguse esinemise mesilas juba 4–5 minuti jooksul.
Tõrje
Tuleb kasutada kompleksravi, kus pered aetakse kaks korda suve jooksul üle kärjepõhjadega varustatud raamidele, tarud puhastatakse mehaaniliselt ja desinfitseeritakse kas leeklambiga, auruga, 2protsendilise VirkonS lahusega, või 6–7protsendilise formaliinilahusega. Bakteri Paenibacillus larvae larvae eosed võivad suiras, kärjekannudes ja mees, samuti inventaris säilida eluvõimelistena kuni 35 aastat. Mett võib tarvitada ainult inimtoiduks.
Ennetusmeetmed
Osta ja kasuta vaid haigusest vabasid mesilasperesid ja inventari.
Perede ostmisel nõua müüjalt kinnitust, et mesilaspered on uuritud AHMi suhtes meeproovide järgi. Küsi uurimise tulemust ja kaaskirja.
Ära sööda mesilastele võõrast mett ega võõrast steriliseerimata õietolmu!
Hoolitsemine ja tarude pesaruumi puhastamine vähendab mesilaspere haigestumise ohtu. Oluline on piisava sagedusega vanad haudme- ja meekärjed ära sulatada ja asendada uutega. Lisaks tuleb püüda vältida mesilaste sattumist teistesse tarudesse. Võta varakult kasutusele meetmed, et vältida vargust mesilasperede vahel.
Kahju, mida
haigus põhjustab
AHM on suurim kahju tekitav mesilastaud maailmas. Sellest tulenevate suurte majanduslike kahjude tõttu nii mesinikele kui ka marjade-seemnete tootjatele, on see olnud aastaid teatamiskohustuslik ohtlik mesilaste nakkushaigus.
1. jaanuaril 2010 jõustus põllumajandusministri 18. detsembri 2002 määruse nr 88 muudatus, mis kohustab loomapidajaid kõik mesilad PRIA põllumajandusloomade registrisse kandma. Registrisse tuleb kanda ka väiksemad mesilad, kus tegeldakse mesindusega ainult oma tarbeks.
Mesila andmete uuendamine registreeritud mesilasperede arvu kohta toimub kord aastas. Iga aasta 15. maiks tuleb teatada põllumajandusloomade registrile iga mesila mesilasperede arv 1. mai seisuga.
Mesilate asukohainfo on vajalik järelevalvetegevuse koordineerimisel mesilastaudide (AHM, väike tarumardikas, nosematoos jt) levimisel. Veterinaaridest järelevalveametnikud kontrollivad regulaarselt mett turustavaid mesilaid. Oma tarbeks mesilasperede pidajaid kontrollitakse, kui on põhjust kahtlustada mesilastaudi levikut piirkonnas.
Praeguseks on Hiiumaal avastatud viis taudikollet. Võtame proove iga taudikolde ümbruse farmidest 3 km raadiusest. Praegu on probleem selles, et kõik mesinikud pole oma mesilaid PRIA registris arvele võtnud ning meie loomaarstid peame neid tikutulega taga ajama. Ühtlasi võivad need mesilad enda teadmata levitada erinevaid haiguseid ja ohustada suurte mesilate omanikke, kelle põhiteenistus tulebki mesindussaaduste müügist. Kui haigus avastatakse, kehtestatakse selle mesila toodangu turustamisele ja mesindussaaduste väljaviimisele piirangud, see aga toob mesinikule märkimisväärset kahju.
Tahaks kõikidele mesilastega tegelejatele panna südamele, et kui mõni pere hukkub, lendab ära, siis tuleb antud taru kärgedest, meest jms puhastada, et ei oleks põhjust teistel mesilastel seal vargil käia või sinna elama minna ja võimalikku taudi levitada.
LY KOKLA
loomaarst
