Connect with us

SISUTURUNDUS

Agulihärrad lustivad Soonlepas

Siim Vahur
Teatri Kilk kontsert­etendus “Aguli­härrad” sai kevadel Kärdlas publikult sooja vastuvõtu, nüüd on näitlejad Argo Aadli ja Indrek Ojari laval Soonlepas ja lõbustavad publikut 30ndate meeleoluga.
Millisesse aega ja olustikku “Agulihärrad” vaataja viib?
Argo Aadli: Läheme selle teatritükiga üheksakümne aasta tagusesse aega. Peategelasteks on heatahtlikud luhvtivennad – kamraadid, kes kulgevad ühelt peolt teisele, veedavad aega lokaalides, on kontvõõraks pulmades ja naudivad elu. Ikka naps ja nali. Seejuures aga ei jää puudutamata igikestvad, üldinimlikud teemad. Kogu lugu on laulude peale üles ehitatud. Laulud on kupleelaadis, sellised lihtsad ja vembukad, teemad väga elulised – peamiselt armastus, petmine ja kadedus. Arvan, et seal on palju üllatusi nende laulude näol, mida omal ajal laulsid sellised artistid nagu näiteks Aleksander Arder, Ants Eskola, Benno Hansen, Riina Reinik, Aarne Viisimaa. Meie polnud neist lauludest suurt enamust kunagi varem kuulnud. Laulude vahel esitame väikesi vinjette, mis pärinevad tolleaegsetest ajaleheuudistest, aga ka mujalt – materjalist, mida tüki ettevalmistamise ajal lehitsesime. Postimees ilmus siis seitsmel päeval nädalas. Ajaleht oligi peamine meedium, kust inimesed infot said, lisaks suuliselt levivatele sõnumitele. Tänapäeval tundub see müstiline.
Millest see tuleb, et 30ndad Teid praegu kõnetavad?
Kui hakkasime seda tükki ette valmistama – lisaks minule Indrek Ojari, lavastaja Diana Leesalu ja muusika poolelt Jaak Jürisson – tundus meile, et on vahva minna sellesse aega, millest me tegelikult ülearu palju ei tea. Jah, see oli Eesti esimese vabariigi aegne nii-öelda kuldaeg, kuigi oma probleemidega. Huvitav on, et sellest ajast kumab nagu mingi helgus. Ma arvan, et praegusaja inimesi huvitabki, mis see on. Äkki see on rõõm? Aga võibolla on helguse kujutlus tingitud sellest, et meile, kes me praegu oleme 40+, on möödunud sajandi 30ndad meie vanaemade-vanaisade aeg? Tegelikult on see kõik meie ajalugu. Ma arvan – kindlalt ei julge väita – et meie kontsertetendus on küllaltki ainulaadne meie teatri­pildis. See on sellist laadi asi, mida inimesed pole tükil ajal näinud. Meil endal on olnud tore seda teha ja loodame, et inimestele pakub see meelelahutust.
Kas ja kuidas on publik teid selle etenduse ajal üllatanud?
Õnneks oleme saanud kinnitust, et vaatajatele tükk meeldib – niipalju kui me etendusi oleme andnud. Meil oli tahtmine kuidagi kontrollida, kas inimesed on väga palju muutunud. Näiteks ühe sketsi me teeme täiesti mugandamata. Kuigi 90 aastat on mööda läinud, aga kummalisel kombel, inimeste reaktsioonid – ma arvan – tollel ajal olid samasugused nagu nüüd. Seda me oleme näha saanud. Tükk sai etendusvalmis selleks ajaks kui hakkas pihta koroona. Nüüd oleme seda esitanud paljudes paikades, mitmel pool ka korduvalt. Korra varem käisime esinemas ka Hiiumaal. Nagu need kohad, nii ka etendused, on ikka veidi erinevad, olenevalt, kuidas kõik kokku klapib. Näiteks me mängisime Estonia teatri kammersaalis ja seal oli publik kuidagi vaoshoitum. Väiksemates Eesti kohtades – ma julgeks öelda – on hästi soe vastuvõtt olnud, inimesed tulevad pärast rääkima. Kuidagi… mulle tundub, et inimestele on see lugu korda läinud.
Millest Te ise jõudu ammutate?
Eks ikka elust. Püüan elus näha koomilisi tahke. Uskumatu, aga meie ümber on koomikat hästi palju. Dramatismi on ka palju, aga sinna seguneb natuke koomikat ka ikka. Ükski tõsine sündmus ei möödu ilma koomiliste episoodideta ja vastupidi ka. Teatriski on kõige nii-öelda magusam žanr tragikomöödia. Arvan, et see on see, mis laeb. Inimesed on hästi eriilmelised ja on tohutult huvitav seda kõrvalt vaadata. Arvan, et me kõik teeme seda, aga võibolla näitlejad teadvustavad seda rohkem. Võib vist öelda, et see on meie, näitlejate kutsehaigus. Kõige hullem on kapseldumine, kui sind ei huvita, mis ümberringi toimub. Ning kolmas nipp – keskendun rõõmule. Otsida rõõme igas hetkes – see on pääsetee.
Kui sageli viibite Hiiumaal?
Ma ei jõua siia eriti tihti, aga kui võimalus tekib, siis põrutan Hiiumaale küll. Pigem juhtub see soojal ajal ja ka sügisepoole, kui on veel vananaistesuvi. Talvel mitte, siis on mul linnategemised. Sattusin Hiiumaale puhtjuhuslikult. Mul ei ole seal mingeid juuri, aga mul on selline pisike suve-olemine seal. Pole maja, ega midagi. On ait aastast 1917 ja väike maalapike. Saab sauna teha ja mõnusasti olla. Olen pärit põhjarannikult ja ilma mereta ma ei saa. Hea on olla siis, kui meri on lähedal. Ju ma tulin Hiiumaale ka midagi kodukandiga sarnast otsima. Meri on ikka sama. Minu Hiiumaa-tunde juurde käib kindlasti ka see, mida Panso on kirjutanud oma päevikutes ja “Naljakas inimeses“. Ta portreteeris üsna hästi neid Hiiumaa tavalisi inimesi. Eks hiidlased olegi väga eriline rahvakild. Mulle meenub üks lugu sealt “Naljakast inimesest“. Kassari poe juures tuli vastu üks pruunide silma­teradega Toomase-nimeline hiidlane ja kui temalt küsiti, et kuidas sul läheb elu, siis ütles mees: kuda võtad – kui võtad hästi, läheb kenasti, kui võtad halvasti, läheb halvasti. Selline hästi lihtne ütlemine, aga suur elutõde on sees.
“Agulihärrad” etendub teisi­päeval, 26. juulil Soonlepa karjamõisas, algus kell 19.

Küsis KATI KUKK

Veel lugemist:

Uudised

Kaks Kärdla perearsti, doktor Meeli Paesüld (66) ja doktor Lia Prigoda (67) loobuvad praksisest 1. juunil 2023. Perearstil tuleb nimistust loobumisest kuus kuud ette...

In Memoriam

Jõulude ajal lahkus 79. eluaastal raske haiguse järel nimekas Hiiumaa ettevõtja ja ühiskonna­tegelane Mati Nurs. Tema näol kaotas Hiiumaa ühe mõjukama mehe, kes läbi...

Elu

Simo (32), Annamaria (36), Henri (7) ja Arabella (5) Venski kolisid Hiiumaale lõppeva aasta kevadel. Võiks öelda, et hüppasid pea ees tundmatusse, sest kindlat...

In Memoriam

„Igavest Valgust, armas sõber!“ ütleb Hirmuste küla mees Erkki-Sven Tüür, mälestades omaküla meest Riho Sibulat, kes pühapäeval taevastele lavadele suundus. „Riho enneaegne lahkumine on...