Tapio Vares Septembrikuus, viimasel Ahvenamaa reisipäeval tegin Maarianhaminas ajaviiteks põike Rosenbladi nimelisse taimeärisse. Maikuus sai seal kah käidud, ent toona midagi ma ei ostnud, midagi väga vaevama kah ei jäänud. Kui siis võibolla vana, n-ö külmakindel Taani viigipuusort, siin nimetusega ‘Bornholmfigen’. Ta oli nüüdki olemas, ikka 35 eurot tükk. Paraku antakse ta külmataluvuseks siiski vaid kuni –20 (Bornholmi külmarekord olla ainult –18), mis meie oludes jääb väheseks. Ja eks ole viigipuid aias nagunii juba tosinkond aastat olemas. Küll külmuvad nad talviti pea maani, ent suve jooksul võsuvad taas.
Juba lootsin, et seal taimeäris mind miski väga paeluma ei hakkagi. Tüvivormiks kujundatud portugali loorberkirsipuu on meie oludes kah üsna kahtlaselt õrn…
Näe, aga eriline liaan Akebia quinata võiks täitsa ehk vastu pidada. Paraku ei kutsunud hind 35 eurot ostma. Samas kõrval oli visteeria. Mitte aga hiina rippuba, vaid Visteria frutescens, pärit USAst. Silt teatas, et talub kuni 40 kraadi pakast. Külmakindel visteeria?! Aga hakka nüüd teda ikkagi ostma. Tasapisi on hiina rippuba mu koduaias hakanud tammevibalikku mööda üles keerlema – ehk saab sellestki asja. Tallinna loomaaias ju on suur ja vägev hiina rippuba.
Kõrreliste hulka oli taimeaias sätitud ka üks lill: Liriope muscari ‘Variegata’. Näed sa, seesama liik, millist ma kolme aasta eest oktoobrikuus Inglismaa haljasaladel imetlesin ja kes seal parajasti õitses. Siingi olid taimedel sinavad õienupud küljes. Tõesti, justkui kobarhüatsindil, nagu viitab ladinakeelne nimi, ent õitseb ta sügisel ja pealegi on sel Ida-Aasia liigil nahkjad igihaljad lehepuhmikud. Mnjah, selle erilise tegelase pidanuks siiski soetama…
Kuid kõige enam jäid silma narbikud oma roosade kribuõite kuhjatisega. Narbik (Bruckenthalia spiculifolia) on Kagu-Euroopast pärit madal kanarbikuline põõsake, kes on Eestis täitsa vastupidav. Muide, uuemal ajal on ta hoopis eerikate hulka arvatud. Ent tore eestikeelne nimi narbik jääb siiski kindlasti alles. Ka hind 6 eurot oli selle meeldiva taime puhul täiesti meeldiv. Olingi teda ammu omale tahtnud.
Tõtt-öelda olin tulnud siia taimeärisse lootuses just mõnd harvasaadavat kanarbikulist trehvata. Ikkagi Soome, siin võiks ju müügil olla näiteks nende oma lapimaine soomusvõrseline tundrakanarbik (Cassiope) või harali lehekestega kivikanarbik (Phyllodoce). Aga ei. Ikka vaid kanarbikusordid, lootusetult õrn Lõuna-Aafrika sale eerika, õnneks narbikud ja sekka paar punaste kellukatega püharbikku (Daboecia cantabrica). Viimane, Atlandi äärne liik, on meil õrnavõitu, ent Kesk-Hiiumaal mu kodumetsa kraavi pervel on viis aastat üsna hästi vastu pidanud, ise järglasegi külvanud.
Narbiku istutasin paar päeva hiljem samasse püharbike lähedusse maha. Millised toredad õitsejad veel sügise tulleski! Roosamanna välimusega narbik loob eriti huvitava paari kõrval oleva puiseerika ‘Albert’s Gold’ puhmaga. See, et viimane üldse elus püsib, on paras ime. Ehkki külm ta talviti tagasi võtab, on lumealune osa senini ellu jäänud, et taas võsuda.
Tjah, sügis on alati just see kõige õigem kanarbikuliste aeg – õitsevad igasugu kanarbikusordid, püharbik, narbik, hall eerika, paksult on uusi heledaid õienuppe kevadeks valmis kasvatanud punane ja värdeerika, rääkimata õisküüvitsatest.
