Stiilinädal pakkus võimaluse laste silmaringi avardada

Vahetult enne kooli­vaheaega toimus Kärdla põhikoolis stiilinädal – see on üks meie kooli tavasid, mis õpilaste seas iga aastaga järjest enam osavõtjaid kogub. Tavaliselt on sel nädalal igal päeval üks kindel teema, mida koolipere väljendab vastava riietumisstiiliga. Alati on ka õpetajate hulgas julgeid osavõtjaid, kes oma riietusse mõne päevakohase detaili lisavad.
Nagu elus ikka, ei ole kõik õpilased valmis sellise omamoodi riietumisega kaasa minema ja nemad sel juhul otsekui ei saakski stiilinädalast osa. Olen seetõttu alati tundnud stiilinädala lähenedes väikest kimbatust, ei olnud mu tunded ka sel aastal teistsugused. Tahaks ju ikka, et igast koolis toimuvast üritusest saaksid kõik osa.
Seekord juhtusin veidi enne stiilinädalat vestlema ühe Käina kooli õpetajaga, kes meie tegemistest kuuldes uuris, mida see stiili­nädal endast kujutab. Kuulnud, et eelkõige päevateemale vastavat riietumist, avaldas ta mõtte, millest mina kinni haarasin. “Milleks üksnes riietus, mida see teile annab? Kui te lisaksite igale teemale juurde ka õppimismomendi ja teeksite sellest nädala ainekavade osa, siis oleks mõte täiesti olemas.”
Mind jäid need sõnad saatma ja aina enam tundsin, et tal on tuline õigus. Nii otsustasingi sel aastal läheneda stiilinädalale uuest küljest ja anda lisaks riietusele igale päevale ka teemakohase hariva sisu. Esimese klassiga töötades oli see sisu vaja võimalikult lihtsaks ja arusaadavaks kohandada, et kõik väikesed stilistid jõuaksid kaasa mõelda ja infot salvestada.
Esmalt aga tuli mul endal leida need infokillud, mis sobiksid seitsmeaastase lapse arusaamisesse elust ja ümbritsevast. Avastasin endalegi üllatuseks, kui mitmekesist ja rikkalikku teemale vastavat infot võis üsna väikese
aja ning vaevaga internetiavarustest ja raamaturiiulitelt leida. Ja mis salata, nii mõndagi uut sain ka mina oma teadmisteriiulisse lisaks.
Kooli öösärgis
ja kaisukaruga
Esmaspäevane teema oli “Otse voodist” ja see täitis koolimaja ja klassiruumid pidžaamades, öösärkides ja hommikumantlites lastega. Elevust oli palju ja esialgu tekkis kõhklus, kas koolitükkide tegemisest üldse midagi välja tuleb. Ent muinasjutt kolmest unimütsist, äratuskella tirin ja reibas hommiku­laul olid päevale heaks alguseks. Ka aabitsategelastel aitasime unest ärgata, avastades, kui palju lisavõimalusi annab see, kui asetada nad uute elusündmuste keskele ja leiutada neile kõikvõimalikke lisarolle.
Kuna ka matemaatika annab alati võimaluse midagi nuputada, mõõta, arvutada või võrrelda, siis arvutasime kella abil, kui pikk on üks korralik uni ja võrdlesime üksteise une pikkust.
Selgus, et nii mõnigi laps läheb liiga hilja magama ja teeb salaja oma toas veel midagi ja siis jääb ööuni lühikeseks. Lapsed on üksteise suhtes väga tähelepanelikud õpetajad ja uneaja lühike­seks jäädes oldi kaaslastega väga kriitilised. Selle päeva kõige põnevama teadmisena jäi kõlama, et üks magamata öö mõjub ajule sama traumeerivalt kui peapõrutus – nii ütleb meile arstiteadus. Hilised uinujad ehmatasid päris ära ja lubasid edaspidi kohe silma kinni pigistada, kui vanemad on neile unekalli ära teinud.
Päev spordilainel
Teisipäeval startisime spordi-­
lainele. Päev algas leopoldvõimlemisega, mida video vahendusel juhendas vana hea lastesaate tegelane Leopold. Trennijärgse puhkuse sisustasime spordijuttu lugedes, rääkisime oskusest võita ja kaotada. Ühtlasi vaatasime üle, milliseid spordi­alasid saab meie koolis ja spordikoolis harrastada ning rääkisime mõnest Kärdla koolis õppinud tuntud sportlasest. Eredaimaks elamuseks sai sellel päeval uudis, et meie koolis on käinud ka Eesti kuulus korvpallur Martin Paasoja, kelle ema Ülle on just praegu meie kehalise kasvatuse õpetaja. Kõige enam nalja pakkusid kaks uut mõistet: “tugitoolisport” ja “tugitoolisportlane” ning õhinal räägiti: “Minu vanaisa ongi just seesama!”.
Matemaatikas sai selgeks, mis on ajusport, sest aja peale kümne piires arvutamine on ikka üks tõsine sport küll. Samaga saime jätkata eesti keele tunnis luuletust pähe õppides. Kunstitunnis said lapsed kehastuda pallidisaineriteks ja päevateemast lähtudes kujundada päris enda pall.
Roosa kolmapäev
Järgmisena tuli roosa kolma­päev. Kas teate, et sõna “roosa” tuleneb ladina keelest ja tähendab roosilist ning algupäraselt tuli sõna kasutusele pärsia keeles, tähendades näo värvi? Roosasid prille aga 1.a klassi lapsed nüüd enam ei taha, sest nad said teada, et neid kannavad kerge­usklikud ja lihtsameelsed inimesed. Siiski jõudsime kokkuleppele, et need prillid ei ole nähtavad, vaid nähtamatud ja see, kui kellelgi on roosat värvi päikeseprillid, ei tähenda sama.
Roosa viis meid rändama kaugele maailma ning nüüd teame ka seda, et Marokos asub iidne linn nimega Marra­kech, mida kutsutakse nimega Roosa linn seetõttu, et linna vanemad hooned on ehitatud roosast savikivist, mis annab linnale õhetavalt roosa jume. Aga ka seda, et maailmakuulsa Hispaania kunstniku Pablo Picasso üks loomeperioode aastatel 1905–1907 kannab nime roosa periood, sest sel ajal domineerisid tema loomingus eriliselt roosad värvitoonid. Tuntud Eesti lastekirjanik Heljo Mänd on saanud samuti roosast inspireeritud ning kirjutanud toreda lasteraamatu pealkirjaga “Roosa muinasjutt”. Just selle loo lugemisega me selle päeva ka lõpetasime. Enne koju­minekut otsisime kaardilt üles Maroko ja Marrakechi ning maalisime punast ja valget värvi segades eritoonides roosa meeleolupildi. See kolma­päev oli tõesti roosa!
Eesti sai 100
Neljapäev tuletas meelde, et Eesti Vabariigil on jätkuvalt juubel. Nii oli põhjust meelde tuletada Eesti sümboolika, tähtsamad nimed ja hümni sõnad. Arutasime üheskoos Eestimaa suuruse üle ja lugesime Jaanus Vaiksoo juttu “Indrek vaatab Eestit”. Lugemise järel tekkis elav arutlus, miks mõni inimene tunneb, et tal on Eestis kitsas olla ja tahab siit ära minna. Jutu põhjal uurisime Eesti asukohta maailmakaardil ja gloobusel ning leidsime ühiselt, et ehkki nendelt vaadates on Eesti kõigest üks tilluke täpp, on meil tegelikult siiski siin ruumi küllalt.
Naljapäev reede
Reede tõi kaasa kõige rohkem naeru ja nalja. Siis said tüdrukud end kostümeerida ja grimeerida poisteks ja poisid tüdrukuteks. Eriti rõõmustasid tüdrukud, kes olid üllatunud, et poiste riided tundusid tunduvalt mugavamad kui tüdrukute omad.
Lugesime Heino Väli raamatut “Peetrike”, milles tüdruk nimega Katrin otsustas ühel päeval, et tema on nüüd venna eeskujul poiss, kannab venna riideid ja tema nimeks saab Peeter. See on üks vahva vana lastelugu ja lapsed palusid, et loeksime raamatut edaspidigi.
Tasub proovida!
Stiilinädala lõpetuseks tegime kõikidest päevateemadest viktoriini. Ehkki ma ei julgenud väga loota, et ikkagi natuke keerulised jutud esimese klassi lastele arusaadavad olid, näitas tulemus, et nädala jooksul kuuldu oli meelde jäänud. Kui mitte kõik, siis vähemasti osa ja kaaslaste abiga tuletati ununenud asjad taas meelde. See oli minule õpetajana kinnituseks ja julgustuseks, et ka kõige väiksematega tasub keerukamaid asju proovida.
Niisugune oli seekord meie klassi stiilinädal, mis ei piirdunud vaid kostüümiballiga. Saime välisele lõbule lisaks ka uusi teadmisi ja võime oma stiilinädala lugeda topelt­tõhusaks. Mina sain ühtlasi üle oma väikesest eelarvamusest stiilinädala suhtes ja see on minu edu­elamus.
Kindlasti toimus stiilinädalal ka teistes klassides väga põnevaid tunde ja ettevõtmisi, sest meie õpetajad on kõik väga andekad ideede generaatorid ja meil on üksteiselt alati palju õppida. Kuna minu idee tuli seekord väljast, ütlen suure aitähi Käina kolleegile, kes mu mõtted just selles suunas liikuma pani! Hea näide, kuidas väikesest mõttevahetusest kasvab välja midagi toredat ja hoopis suuremat.

Tiia Palmiste
Kärdla põhikooli 1.a klassi õpetaja