Jaanieelsel Saarnakil 1.

Aeg libiseb elu kulgedes justkui aina kiiremini, märkamatult lähevad aastad… Näh, Saarnaki laiul sai käidud viimati kuraditosina aasta eest.
Isal abis, müüritööl. Neil päevil seal rannatalus valdas mind lapsepõlvetunne, justkui vanavanaema juures Tapurla külas.
Nüüd juunikuus sattus hea võimalus Muku rahvamatkaga koos taas Saarnakile minna.
Kui vahepeal lääneranda siginenud kaks suvemaja välja arvata, siis näis kõik ikka just selline kui toona. Kivirahnuline rand, kadaka ja männi kasukas laiu põhjaosa katmas, pärnamäe siluett, tukkuvad taluhooned, Kaseaia metsamügar…
Nüüd polnud suvelõpu veidi nukrat vaikust ja üksindust, vaid hõõguvkuum hele päikse­päev ja hulk rahvast.
Saarnaki paeklibune ranna­maa võttis vastu pruuniks kõrbenuna, isegi haljas lubikas oli koltunud. Kuid saare­puud ja türnpuude pallid rohetasid elujõuliselt ning kibuvitste ogade vahel roosatas roosi­õisi. Ning muidugi need heinamaad. Vahe Hiiu mandri kultuurheinamaadega on kohe märgatav. Selliseid looduslikke järjepidevalt niidetavaid heinamaid on väheks jäänud. Eriti sääraseid nagu Saarnakil, kus tänu tujukale pinnamoele vaheldub kiiresti ka taimestik.
Kuivemal maal lillatasid vilju rohulaugud, punasid nurmnelgi õietäpid. Kuid kohe pidi ala vist niiskem olema, sest lisandus iselaadne tervelehine sõnajalgtaim maokeel. Oli angerpisti ja mitmeid käpalisi: hall käpp, käopõll ja ööviiul. Uurisime lähemalt. Näh, sootuks rohekas käokeel, kel kahelehisest käokeelest erinevalt rammusamad õied.
Nüüd tuli päris niiske lohk, kus lisaks lubjalembesele vesihaljale tarnale ka sooneiuvaip õilmitsemas. Tõsi, kõigest üksainuke taim.
2005. aastal avastasin Saar­naki lõunaosast enda jaoks kaks tähelepanuväärset lehtpuude ala. Neist ühte võiks nimetada jalakapuisniiduks. Niidusopid kulgevad siin kadastiku vahele, millest tõuseb paar jalakat. Tagumises osas tuleb vastu juba täitsa jalaka­metsa serv. Kahju, et siin nüüd polnud pikemalt aega ringi uurida. Ja milliseid salulilli see puudealune kevadel võib peita?
Teine eriline leid kuradi­tosina aasta eest oli koht, millele ma andsin nimeks Pärnamäeränk II. See n-ö õige asub talust põhjas, laiu idarannikul. Siinne on küll väiksem, ent ikkagi täitsa tore paik. Hea oli päikse eest pressida end tihkest oksteseinast läbi puudevillu. Kohe avanes sootuks teine maailm: kitsas seljak samblaste rahnudega ja vana lai kräss-pärn – terve selle salu esiema? Tihe sirgete nooremate puude kogum loob eheda pärnametsa meeleolu.
Seljaku idanõlva kõrgust jagus siin vähemalt kümme jalga, ehk enamgi. Metsa all jäi silma magesõstart, kuslapuud, sinilille, nurmenukku ja haisva kurereha helelillasid õisi. Keegi seltskonnast tähendas: “Eks ta ole, vaesemehe Pärnamäeränk.” Hmh, pole ta midagi nii vaesemehe, tahtsin seepeale kobiseda.
Rahvamatk on rahvamatk, ei ole kuskil aega pikalt unistada ja muneda, ikka edasi!
Jälle niiduheinamaad. Madal türnpuuvõsa tõstab rohus massiliselt pead. See tuletab meelde, kui kiiresti kaduv oleks hoolduseta praegune liigestatud Saarnaki maastik. Kohati muutus heinamaa sootuks soiseilmeliseks oma harilike metsvitste ja siis juba tarnadega. Metsaservas uhkeldasid lausa lubamatult hiiglaslikud kortslehed. Puude­rägas kulges vana kivi­aed. Kuid juba taas tuli kosutavast vilust lõõmavale lagedale astuda. Rannakadastikus oli siin-seal tublisti võsa vähemaks võetud.
Saarnaki lõunaots näis täpselt samasugune kui aastate eest. “Oleme jõudnud savanni!” hüüatas üks matkalistest. Laiutavad türnpuud koos paari pihlapuuga on tõesti nagu mingid savanni akaatsiad. Loodus on Sääreotsa kujundades ikka väga ilutsevas meeleolus olnud, tuleb tõdeda! Laiad madalad puud, paekiviklibu ja suured ümarad rändrahnud, kahel pool meri – lausa ideaalmaastik. Sääre idaküljes silpsusid kerges tuuleõhus lainevired randa. Hobumadar kollendas, põldmarjaväätidel viljad juba rohetasid.
Kus neeme puud lõppesid, avastas keegi järsku maasapid. Täpsemini: linalehine maasapp. See randade lill, kes aga vahel ka kaugemale eksib, näiteks isegi merest kümme versta eemale, on Nõmbal endale sobiliku kasvumaa leidnud. Üldiselt on maasapp suve teise poole õitseja, ent siin olid esimesed tume­roosad õietähed avanenud juba sel
17. jaanikuu päeval. Eks väga soe kevad ja suvealgus siin päikses kuumenevate kerise­kivide vahel andis neile säärase varase hoo sisse.