Gomera metsad on nagu kuusemetsad – selline pealtnäha täiesti meelevaldne võrdlus torkas mulle paari kuu eest pähe seal Atlandi saare uduniisketes metsades. Muidugi oli peagu kõik ju teisiti. Ei mingeid okaspuid, sootuks lehtmets.
Pigem võinuks neid võrrelda Kesk-Euroopa pöögikutega. Ent Gomera puud on igihaljad ja see metsad kuusikutega sarnaseks teebki. Ka meie lehtmetsades võib pilt olla gomeralik, näiteks Abruka pärnikus puha samblased tüved ja pea kohal lehekatus. Kuid enamus Euroopa lehtmetsi püsivad sügisest kevadeni raagus. See tingib olulise erinevuse alustaimestikus. Milline liigi- ja isendiohter plahvatus toimub meie saludes kevadel! Enne puude lehtimist tormab valgust ja päikest ära kasutama salutaimede mass. Gomeral midagi taolist ei näe. Mingi kevad-talvine elavnemine küll on, aga tiheda metsa all jagub valgust aastaringselt vähe, sestap tunnevad end seal hästi peamiselt erinevad sõnajalad. Nagu puud, on nemadki enamasti igihaljad, kasvatades vanade kohale mõned noored uued lehed. Vähese valgusega lepib ka paksuleheline Aichryson laxum, elutsedes maapinnal varisenud lehestikus või ka kaldus samblastel tüvedel. Kus valgust natukesegi rohkem, jagub aarumit, Cryptotaenia’t ja Pericallis’t. Vahel ka peenelehised kogumikud kanaari tarna, harva kanaari piipheina.
Crecese puhkekoha lagendik oli täis aga kanaari kurereha vaipa. See pilt näitas, kui lopsakas võib olla rohustu, kui vaid puude vahele natukesegi ruumi jääb. Meie mõistes päris ehtsaid puisniite Kanaaride metsades ei leidu. Midagi sarnast on siiski alt lahti raiutud eerikametsades. Näiteks Las Hayase küla lähistel leidub omapärane 5–6 meetrit kõrge hõre kooslus puiseerikate, mariporssade ja kanaari iileksitega. Fotol tundus see miskipärast Sarve lookaasiku moodi. Nojah, see on siiski vist liiga julge võrdlus! Meeleolu oli siin kummaliselt segiläbi: kollases õies puispiimohakad ja värskelt haljendav rohi, samas sügisene tuulekohin ja udulaamade heljumine, sekka musträstaste vile.
Lagedal kirendasid õitseda värvirõõmsad mahlased niidulapid: punased-sinised ussikeeled, pisikesed oranžid saialilled, valgeõielised “karikakrapõõsad”, lillaõielised-valgekirjulehised ohakad jne.
Verstajagu merepinnast kõrgemal asuv Las Hayase küla on niiöelda metsaküla, sest eerikamets ulatub ülalt majadeni, salusid jagub veel allapoolegi. Kadakapuude seas seisva kiriku naabrusest saime tasuta joogivett. Aegajalt heljusid üle tihked niisutavad udulaamad. Tänu neile ümbrus nii lopsakas ongi. Ent teisalt, allapoole laskudes said valdavaks kanaari datlipalmid, mets kadus ja ümberringi sigines võõrapärane kaljutaimestik.
