See oli omamoodi salakoht. Suuremalt teelt käändus üles üks väike rada, tükati tuli pealekasvavast tihnikust läbi pugeda. Siis aga laius ette korralik orujärsakuile uuristatud mägitee. Nüüdseks hüljatud, jäetud metsa meelevalda.
Ja milline mets see on! Tükati kõrge ja sihvakas, Persea indica korbalised sambad meenutasid suisa meie laasunud kuuski. Valdavaks osutus aga Ocotea foetens, see oli lausa okooteamets.
Just sel niiskele kirdepassaadile avatud mäemassiivi järsakul on Gomera kõige veenõudlikuma taimkattetüübi okootea-neiujala (Diplazio caudati-Ocotea foetentis) kasvukohatüüp. Ja näe, lopsakaid neiujalgu kasvas siin tõepoolest, ehkki mitte just ülemäära palju.
Kolmas iseloomulik liik on siin leeder (Sambucus palmensis). No need vist küll kasvavad ses paigas looduslikult, ega ole istutatud? Suurimal leedril ulatus rõmekoorelise tüve läbimõõt nelja tollini ja kõrgust oli kah ikka üksjagu.
Oma kevadiselt noorte sulgjate lehtedega tõid nad vaheldust sellesse igirohelise võrakatusega metsa.
Samas paistis ülal Persea vanemaid punaseid pikliklehti.
Taas tuli justkui septembri tunne. Ometi musträstad sädistasid ja vilistasid ning loorberituvid huhuutasid kähedalt, sekka tiibu laksatades. Ühtlasi kukkusid aga okootea viljad ülalt sabinal patsatades alla pruunlehisele maapinnale. Jalgealune lausa kubises okootea kuupulatest, nagu oleks sügisene tammetõrude aeg. Korjasin mõned viljad kaasa. Muidugi, ehkki talveperioodil võib siin olla üsna jahe, ei talu see puu vist ainsamatki külmakraadi. Eesti oludes oleks ta ainult toas virelev potitaim.
Sellest on väga kahju, sest okootea on nii ilus puu. Kõikjal läikles noortel võsudel nende lehti, mis olid natuke justkui kohvipuu lehtede moodi. Pruunid sihvakad tüved aga – ei teagi, mida need meenutama peaks. On lihtsalt täitsa enda moodi. Üks järsakupuu oli eriti silmapaistev. Alt jäme ja ohtralt võsusid andnud, rinnasläbimõõt kolm jalga kindlasti. Tüvesid lähestikku tegelikult mitu, paar oksa tunginud naabri tüvesse, seal paksendeid tekitanud ja ikka edasi kasvanud.
Oru päras olid vägevad hiidrahnud, ühe kõõluva “pallikamaka” vilus sulises väike oja. Siit üles levis üha okooteamets, all erinevaid sõnajalgu. Muuseas üks karvik-astelsõnajalg. Ja siis neli kaarduvat tarnataime, lehed kuni kakskümmend tolli pikad ja pool tolli laiad. Ülevalpool lisandus üheksa tarna, lagunenud võrkaia jäänus ümber. Erko turnis järsakut pidi veel kõrgemale, leides suure iileksipuu alt lisaks üheksa tarna. Kokku seega 22 taime.
Miks ma neid tarnu nii hoolega üles lugema hakkasin? Aga seepärast, et suure tõenäosusega on tegemist Carex perraudieriana nimelise, looduses üliharuldase endeemse tarnaliigiga. Viimaste teadaolevate andmete järgi kasvab neid maailmas looduses vaid kolmel saarel: Tenerife Anaga poolsaarel umbes 175 taime, Palma los Tiloses 10 taime ning siin Gomeral Mesetas 18 taime. Säärast hüperharuldust ma ei lootnudki leida! Küllap need 22 taime on sesse kohta istutatud ehk niiöelda reintrodutseeritud. Noored teised nagu justkui alles ka. Märtsis peaks nad tegelikult juba õitsema ning viljuma, ent siin jäi silma ainult kaarduvate vaoliste lehtede punte.
