Juba ununenud talv tuletab end paraku ikka veel meelde – mu aias turritab siin-seal ikka veel surnud tüükaid. Pole neid kõiki raatsinud maha lõigata, sest ehk siiski tuleb sealt midagi?
2016/17 talv oli iseenesest leebepoolne. Aga seda vaid näiliselt. Sest külm oktoober ja novembri alguse talv panid taimedele kindlasti esimese põntsu. Talv ise kostitas vaid kuni paarikümnekraadise külmaga. Ent vahepealne soe sulatas lume ja nii valitses vähemalt Hiiumaal veebruari algupoolel paljaskülm. Nõmbal suisa –18 kraadine. Ju see peamised pahateod korda saatiski. Vähemalt vahemereliste taimede puhul.
Nii külmusid maani igihaljad iilekstammed (kolmest üks hukkus) ja värvitamm. Samblaga kaetud korgitammed säilisid. Mis näitab veelkord, et lõunamaised makjaliigid suudavad meil ellu jääda vaid korralikel lumistel talvedel. Tjah, saaks neist katseobjektidest lõpuks siis lahti, aga kus sa sellega! Näed, isegi kaks viimast karuspalminääpsu hingitsevad visalt.
Eelmisest talvest nõrgestatuna andsid selle talvega otsad korea evoodia, eukommia, franklinipuu. Hukkus isegi teravalehine magnoolia, keda Sise-Eestiski peetakse külmakindlaks. Ju siis ebasobiv kasvukoht andis peamise panuse.
Meie oludes ei sobi soosekvoiat ehk sooküpressi kasvatada liiga niiskes kohas. Suve algul ei saa ta sellises paigas kasvuga kuidagi vedama. Soojema parasniiske pinnasega kasvukoht näikse olevat parem. Niiske kasvuala puuke näis tänavu juba lõplikult hukkunud olevat, ent imekombel ajas augustis siiski tüvetüükast uue võrse.
Lahti sain lõpuks jumalapuust ja küllap ka mustast mooruspuust. Viimase tüveosa on küll koore all roheline, ent mitte ei taha ta enam lehtida. Valge mooruspuu otsustas augustis siiski võrsekese ilmutada.
Paljaskülmatalv oli väga halb ka igasugustele n-ö pähkelviljaliste külvidele. Mullu sügisel sai Inglismaalt kokku kraabitud igasugu värki. Eeskätt erinevaid lõunapöögi pähkelseemnekesi. Paraku tärkas tänavu vaid kokku neli kribalat, hoolimata sellest, et talvel oli peenardele kuhjatud kaitseks paks pealsete kiht. Ei tulnud üles ka iilekstammetõrud ega idapöögid. Hariliku kastanipuu metsast nopitud kastanitest ei raatsinud ma vist ainsamatki sügisel ära süüa, kõik läksid kodumetsa mulda maha. Tärkas aga vaid kaks. Noh, hea seegi.
Seevastu ilmutab end aga hulk muud imelikku kraami. Näiteks Campbelli magnooliad haljendavad terve külvirea ulatuses. Seda väga ilusat Himaalajast pärit magnoolialiiki meie oludes aga vist kasvatada pole lootustki. Ometi on huvitav vähemalt järgi proovida.
Enamus eksoote elas selle veidra talve siiski ilusti üle. Üks suuremaid üllatajaid on erilehine osmantus (Osmantus heterophyllus). See sakiliste igihaljaste lehtedega põõsas näeb välja nagu iileks, ent kuulub hoopis õlipuuliste sugukonda. Mullu oktoobris Inglismaal lõhnasid nad oma valgetes õiesülemites lausa hullutavalt. Kodus maha istutades polnud mul sellesse, meil küllap alles uudistaimesse õigupoolest üldse usku. Kuid ometi elas talve täiesti katmata igati hästi ja haljana üle, teeb suvel mõne juurdekasvugi. Väga huvitav, kuidas ta edaspidi hakkama saab.
