Kanska auk. Mida kõike Kõpu laaned enda varjus peidavad! Võtta või Kanska auk, mida mulle ühel maipäeval autoga möödasõidul põgusalt näidatakse.
Ise poleks ma küllap ilmaski selle otsa komistanud. Asub too nii umbes poolel teel Suurepsist Hirmustesse, metsateest vasakul, üsna selle lähedal. Paik võlub kohe oma eripäraga. Justnagu meteoriidikraater on keset okasmetsa haigutamas, veelomp keskel silmana läikimas. “Kraatri” serval kõrgub oma kümne jala kõrgune rabakivirahn, lohusõõri ümber külvina samblaseid rändkive. Kõrgustesse kerkivad uhked kuused ja männid, üks mänd pea kahejalase läbimõõduga. Iselaadne on alt lahknev suur kaheharuline kasepuu.
Ehkki okasmetsane, kõnelevad mitmed salutaimed sellest, et muiste võis siin kasvada laialehine mets. Parajasti õitsevad näsiniined, lehtinud on magesõstar. Palju vohab püsik-seljarohtu, veidi leidub saluheina ja hammasjuurt. Viimased sinililleõied. Ja ette jääb ka üks suhteliselt haruldane taim: euroopa metsputk. Oma väikeste läikivate sõrmjate lehtede kimbuga on ta hästi äratuntav. Eestis on ta peamised kasvumaad Loode-Hiiumaal (eeskätt Kõpus) ja läänepoolsel Saaremaal, mõni leiukoht ka mandri lääneservas, Alutagusel ja Kagu-Eestis. Aga jah, põhiliselt siiski vaid Lääne-Eestis. Siin Kanska augu kõrval kasvab kõigest üksainus metsputke
taim. Võib-olla jagub teda Hirmuste suunas veelgi, ent autoaknast mõistagi midagi ei jõua eristada. Siiski tabab silm suisa pikalt kulgevat sarapike vööndit, all seljarohtu. Sealpool levivad kunagised, nüüdseks kinni kasvanud metsaheinamaad. See, kuni Hirmusteni ulatuv saluilmeline maastik lausa nõuab kunagi lähemat uurimist. Kõpu läänepoolmiku kohta on see haruldaselt lopsakas maastik!
