Jälgi meid
Hiiumaa Glögikohvikute Päev 23.11-07.12

VARESE LOOD

Lõunamaine Ventnor 1.

Tapio Vares
Buss keerutas mööda järske künkaid, kus vaheldusid niidud ja pöögi­segametsad, taustal all meri – ilus maastik. Peagi ilmus nähtavale Wighti saare kagurannikul asuv Ventnor. Väidetavalt kerkivat siin tempe­ratuurid muust Britanniast viie kraadi jagu kõrgemale. Põhjuseks paiga eriline asend.
Põhjakaares kerkib 600 jala (200 m) kõrgune künkavall. Mitte teab mis kõrge, kui võrrelda näiteks Krimmi lõunarannikut kaitsvate mägedega, ent selle mõju on sarnane. Külmad tuuled takerduvad küngaste taha ja kui päike paistab, tekib niiöelda sooja lõunaseina efekt. Saime seda kohe omal nahal tunda. Ehkki oktoobri keskpaik, küttis päike õhu 20 soojakraadini ja meid valdas õige mõnus suvine meeleolu. Avar meri all oli hallikas­sinakat hägusat tooni ja loksutas laisalt laineid. Üksikud kärbsed sumisesid uniselt.
Ventnor on ilus koht oma valevate rannajärsakute, aasade ja metsastele nõlvadele pillatud majadega. Üle asula igirohetab suur-lai iileks­tammemetsaline künka­vall. Sajandi eest siia istutatud vahemerelised tammed tunnevad end väga koduselt ja laiendavad jõudsalt oma kasvuala. Sestap on nende leviku piiramiseks hakatud siin loomi karjatama.
Ventnori lähistroopilisele sarnasest kliimast saab aimu asula vahel ringi käies. Mõni aiaomanik on suures lõuna­maa vaimustuses kokku kuhjanud kanaari datli­palme, tõlvpuid, banaani­taimi, karus­palme ja muud säärast.
Kanaari datlipalm on ilmastiku indikaatorliik. Kui temperatuur langeb alla miinus 5 kraadi, siis saab ta kahjustada. Seega Ventnoris pole nähtavasti juba mitmeid talvi märkimisväärset külma­lainet olnud! Vaadata või toda vägevat viiejalase tüveläbimõõduga jurakat seal…
Hoopis troopiliseks kisub aga asi Ventnori botaanikaaias, mis reklaamib ennast Briti kuumima botaanikaaiana. Selle asukoht on väga õnnestunult valitud: põhja poolt kaitseb künkavall ja mere poolt kerkib teine künnis. Viimane peab kinni jahedad meretuuled, ent siiski on paik talviti mere otsese soojendava mõju all. Selline kaitstud org.
Pilet aeda maksis 9 naela. Hiljem selgus, et seda polnudki vajadust lunastada, kuna mere poolt küljest on vaba sissepääs ööpäev läbi. Hmh.
Kõigepealt sattusime Lõuna-­Aafrika osakonda, kus peakohal kaardusid lembe­liiliate sinised õisikupallid ja lubjakaljusid täitis hotendoti­viljakute sukulentne lehevaip. Hotendotiviljakust on kujunemas Vahemeremaade loodust ohustav invasiivne võõrliik.
Siis jõudsime eukalüptide alale. Neid Austraaliast pärit mürdiliste sugukonna puid jagus siin õige mitut masti, ent üldilmelt siiski enamjaolt sarnased: nooljad hõbejad lehed helekoorsetel okstel rippu. Terve see orusopp oli üksainus eukalüptide mets. Nende latvade taga paistsid künkaharjal punased inglise stiilis tellismajad. Tekkis veider kujutelm, nagu oleks eukalüptid vallutanud kogu Britannia, tõrjudes kõik looduslikud puud välja. Olnuks nagu taas kevadel käidud Kreeta botaanikaaias. Olin siia tulnud lootuses huvitavate puude-põõsaste seemneid korjata, ent ümbritsev kahandas selle soovi üsna olematuks. Milleks siit troopikast midagi võtta – meil seal karmis põhjas ei peaks midagi vastu!
Eukalüptide alla oli istutatud puusõnajala padrik (Dicksonia antarctica). Nende tüved on esialgu veel madalukesed, maksimaal­selt 6 jalga, ent mulje võimendamiseks on kaevatud käigusüvik, milles liikudes tekib mulje ehtsast pea kohal kõrguvast puusõnajala­metsast. Puusõnajalad on kummaline jäänuk kaugest minevikust. Kui kõrged puukujulised kollad ja osjad surid välja juba sadu miljoneid aastaid tagasi, siis karuste tüvedega (tegelikult küll püstised risoomid) sõnajalad püsivad vapralt praeguselgi õistaimede ajastul. Naabrusse on istutatud ka Cyathea australis’eid. Need on veel noored, ega ole jõudnud tüvesid moodustada, ent ikkagi väga pilkupüüdvad oma lahmakate läikivate lehtedega.
Sekka jäi ette akaatsiaid ja sootuks tundmatuid tegelasi. Näiteks Uus-Meremaalt pärit liblikõieline roheraagudega põõsas Carmichaelia aligera. Künkal aga taas sekka tuttavlikumaid iilekstammi ja punava tüvega värdmaasikapuu.
Tjah, mis brittidel viga – vahemereline keskkond on nii hõlpsalt oma maalgi tehtav! Ainus, mis Suur­britannia lõunarannikut Vahe­mere äärsest eristab, on siinsed märksa pilvisemad, sajusemad ja jahedamad suved. Seetõttu mitmed lähistroopilised kultuurid siin ei valmi.

Veel lugemist: