Kevadise Kreeka reisi päevik vol 2.

Xyloskalo-Omalose-Kalergi teeristi lähedal algas tõeline tselkvate maa. Lisaks üksikpuudele lausa paarikümnetüveline salu. Sukeldusime terava päikse eest kaitsvasse varju tillukesse tselkvametsa.
See pakkus erilist pilti: kestendavad looklevad tüved kivisel järsakul, juured roomamas kaljude vahel ja üle kivide. Õhulised mattrohelised puudeladvad küünitasid oma 10 m kõrgusele. Ja see on kreeta tselkva puhul juba üsna tubli kasv. Kõrval jagus ka värvitammesid ja kreeta vahtraid, ent nemad on tselkvatest pigem madalamad. Meenus Saarnaki Pärnamäe ränk – teatav sarnasus on neis maastikes tõepoolest.
Kohe lähedal teeristi juures tuli veel ligi paar­kümmend tselkvat. Neist kõige uhkem 10 m kõrge ringutavate harudega puu, mille roomavad juured andnud juba mitu nooremat. Emapuu üks haru oli murdunud, kuid enne tüve hargnemist, 1 m kõrgusel maapinnast, saime mõõdulindiga ta ümbermõõduks 260 cm.
Põikasime korraks ristist itta, Kalergi mäe teele. Teele jäid aina tselkvad, järjest suisa 30 puud. Paar-kolm neist ligi 10 m kõrged ja jalase tüveläbimõõduga. Mitmel puul olid ootamatult lopsakad lehed. Tegin päevikusse lehtede jäljendeid, suuremad neist 2 tolli ehk 5–6 cm pikad. Muidu lehed märksa väiksemad, kariloomadest näritud isenditel sootuks tibatillukesed.
Tselkvaid oli ses kandis tõesti palju, ei jõudnud me kõiki läbi käia ega üles lugeda. Järgmisena põikasime teeristist läände. Kutsuv kõrvaltee keeras edelasse piki kiviklibust vägevat jõesängi. Jõe nimi on Xeropotamos ehk Kuivjõgi. Kuiv oli ta tõesti. Isegi võimsa tammi taha ei jagunud piiskagi vett. Viimane talv oli Kreetal erakordselt soe, mistõttu Lefka Ori mägedes olid aprilli lõpuks vaid lumeriismed alles ja seetõttu ka vooluvesi siin üleval otsas. Sellest oli kahju.
Väga eriline olnuks paisjärve veepeegel, ümber kevad­roheluses madal mets. Omalose peenelehised liigivaesed ja rässakad metsa­hõrendikud meenutavad maailma kõige lõunapoolsemaid lõunapöögi metsi Tulemaal Lõuna-Ameerika lõunatipus. Seda puht­väliselt, liigid on muidugi sootuks teised.
Kõikjal kerkisid ette traattarad ja nii mitmegi tselkvarühmani me seetõttu ei pääsenud. Õnneks osutus parimaks tselkvateeks Xeropotamose kuiv klibune säng, mis oli siledaks lükatud, näides maanteena. Ülespoole minnes kadusid ka segavad tarad.
See põhjakirdesse laskuv Xeropotamose org osutus tõeliseks Tselkvaoruks. Klibu­valevuse taga paistis väga kutsuv ümaravõraliste puudega salu. Puud osutusid seninähtuist vist vanemaks, sest nende tüvekoor oli pikirõmelise korbaga, oksad aga üsna siledad.
Kõrgemale minnes tuli üha tselkvaid, küll peenemad, ent lausa hõreda vahtrasegametsana, ühes kohas väikse klibul haljendava puhtpuistunagi. Kolm platsi on seal traattaradega eraldatud – kaitseks ablaste lammaste eest.
Ronisime kuni 1300 m kõrgusele merepinnast, siis läks edasipääs raskemaks. Tõdesime, et imelikult segamini on Kreetal kõik – parasvööde ja lähistroopika ning isegi nii kõrgel merepinnast.
Telkima jäime alumisse tselkvasalusse. Selleks, et lambamurulist telgiplatsi kätte saada, tuli kõigepealt kõvasti kiviräbu ja pabula­krobudikke eest koristada. Kaigastega pabulate eemale virutamine tekitas iseäraliku golfimängu meeleolu. Peagi kablutas lambakari kuiva jõesängi vastaskaldale ja põrnitses meid küsivalt kaua-kaua. Ju olime hõivanud nende lemmikööbimisplatsi.
Selliseid kreeta tselkvaid nagu Xeropotamose orus ja ta naabruses mujalt Kreetalt ning üldse kogu maailmast ei leia. Idapoolsel Kreetal on suuri tselkvaid alles väga vähe ja selles on süüdi
intensiivne karjatamine. Kui saaks suuremaid alasid kari­loomade eest taradega eraldada, pääseks madalaks näritud äbarikud ehk sirguma ja tselkvasalusid kasvaks ka Ida-Kreetal.
No tõesti, miks peavad need pudulojused kõikjal valitsema?