Võiks arvata, et mis sest läinud talvest ikka meenutada, varsti hakkab aednik juba uue pärast muretsema. Siiski on just juuli lõppedes viimaks paras aeg anda hinnang eelmise talve kahjudele.
Talv oli imelik. Justkui soe, ent järsu külmalainega, ja nii kandsid õrnemate taimede kasvatajad kahjusid üle Eesti. Näiteks hävisid mandril paljud vanemad roosid. Saartel olukord vist nii raske polnud. Meie koduaias Nõmbal need mõned roosid õitsevad igatahes ilusasti, nagu poleks midagi juhtunud. Ja seda igasuguse muldamise ja katmise-matmiseta.
Seevastu näiteks suurte banaanilike lehtedega varimagnoolial külmusid esmakordselt võrseotsad üksjagu tagasi. Ka soosekvoiaga juhtus sama lugu. Süüd tuleb tegelikult otsida juba mullusest jahedapoolsest suvest. Nood kuumade USA idaosa suvedega harjunud eksoodid ei saanud sedakorda piisavalt vajalikke soojakraade kätte ja siis tulid, plaksti, oktoobri alguse külmad. Ikka igal hommikul -5 kraadi, kuniks paljude noorte puuhakatiste lehed viimaks alla andsid ja külmusid.
Sügisvärve oli mullu vähe. Nõnda ei saanud võrsed talveks rahulikult valmistuda. Täiesti imelikul kombel külmus pea maani nooruke teravalehine magnoolia. Eesti oludes on ta uskumatult vastupidavaks osutunud ja Lõuna-Eestis leidub suisa üle 10, isegi 20meetrine puu.
Edasi läks soojaks, tipnedes Tartus jõulu eel rekordilise +12 kraadiga. Peale jõulu tuli järsk külm. Lund aga esialgu ei sadanud, nõnda polnud õrnukeste kaitseks suurt midagi peale kraapida. Hea, et olin mõne aasta eest Bulgaariast Kreeka piiri äärest kaasa kaevatud hiidroole enne külma mitu kärutäit tammelehti peale kuhjanud. Tänu sellele on nad osaliselt alles ja võsuvad nüüd oma maisilike lehtedega kõrsi.
Kui Kesk-Hiiumaal hakkas peale 18kraadist paljaskülma vaikselt lund kogunema, siis näiteks Raplamaal olid lumega veel viletsamad lood ja sellevõrra suuremad ka kahjud. Nõmba talve rekord -23 on üsna tavaline, ka karmimatel talvedel ei lange õhutemperatuur siin üldiselt alla -25 kraadi. Asjaolu, et vähesest lumest abi oli, ilmnes igihalja sirmbambuse puhul. Lume alla vajunud oksake haljendas kevadel ainsana, ülejäänud üle pea kõrguv puhmas aga oli täiesti raagus. Kuid kõrred pidasid üleni vastu ja lehtisid uuesti.
Öeldakse, et raagus vitsakesi ei tohi tagasi lõigata või sootuks välja juurida enne jaanipäeva. Sedakorda pidas see täiesti paika. Õissaare latv ja üks austria tammedest lehtis alles juulikuus! Sarnast imet ootasin ka jaapani valgepöögi puhul, ent paistab, et olen temast ilma. Sellest on väga kahju. Too haruldus on väga ilus: madal puu, pikkade vaomustriliste lehtedega. Kevadel küll võrseil mõned pungad pakatasid, ent kuivasid seejärel. Ju sai saatuslikuks lume vähesus. Valgepöökide juured näikse olevat vägagi õrnad. Näiteks siin Hiiumaal igati külmakindlad harilikud valgepöögid hukkuvad lumevaestel talvedel puukoolides – külm võtab pottides juured ära. Tjah, kust hankida küll uus jaapani valgepöök? Eesti puukoolid teda kahjuks ei müü.
Esmapilgul tundus, et hingusele läks ka tšiili araukaaria. Kui paljud eksoodid kohanevad meie oludega, siis see hellik kahjustub alati, kui temperatuur 20 miinuskraadini langeb. Aitab vaid lume pealekuhjamine. Tänavu polnud ju aga midagi kuhjata ja nii pruunitas mu metsaaias surnud moega turris araukaariamuumia. Kuid juuli teisel poolel avastasin, et maast kuni nelja tolli kõrguseni pakatavad tal rohelised pungad. Kümme aastat on ta mul olnud ja ikka veel ei saa tast lahti!
Kunagisele roosale unistusele aias palme kasvatada olen nüüdseks käega löönud. Enam ei katnud ma neid madalukesi, 2008. aastal Horvaatiast korjatud seemneist pärit palmihakatisi. Nagunii ükskord hukkuvad, palmide südamik on ju nii õrnuke! Päris ilma ma neist aga ometi ei ole jäänud. Kolm kõige pisemat vaprat on ikka veel elus ja haljendavad uusi leheotsi.
Võib jääda mulje, et mu aed ongi talve järel üks masendav rootsikute surnuaed. Tegelikult pole see õnneks üldsegi nii. Õitsevad roosid, liiliad ja hortensiad, haljendavad pontose rodod, teravalehised iileksid, isegi loorberkirsipuud pidasid enamasti vastu. Ja mullu esimesed kolm käbi kasvatanud jaapani krüptomeeria on mul üle pea visanud.
Kalifornia lõhnaseedri kõrval on elus ka mammutipuu. Mullu ostsin juba kolmandat korda selle pirtsakavõitu tegelase, lootuses, et ehk uues metsaaias suudab ta vastu pidada. Ja esialgu tõuseb lootus koos rõõmsalt võsuva mammutipuuladvaga. Mammutipuu pole Eestis siiski päris lootusetu ettevõtmine. Sõrves Vintril on paarimeetrine puu mitmeid talvi trotsinud. Ja isegi karmimate talvedega Sarvel, siinsamas Hiiumaal, olla üks mammutipuu juba varsti kolme meetri ligi. Seda imet peaks millalgi kaema minema.
