Tapio Vares Kreetale jagub kaheksa-üheksa leiukohta. Egeuse mere saartel on ta esindatud vaid Anafi lõunarannikul ja Amorgosel. Mandri-Kreekas, Peloponnesose kirdeservas Epidauroses kasvab kõigest kümme puud. Üpris ohtralt leidub seda palmi Aasia poolel Türgis, Daca poolsaarel, kokku neljas eri kohas, näiteks Bodrumis.
Kaua aega arvati, et kreeta datlipalm on muistsel ajal Aafrikast sisse toodud hariliku datlipalmi metsistunud järglane. Nüüdseks on aga leitud põnevad fossiilid Santorini saarelt, kust on avastatud lehti ja seemneid, mis radiosüsinikumeetodil on määratud 37 000 aasta tagusesse aega. Siis kasvas see datlipalm seal koos kääbuspalmiga (Chamaerops humilis). Viimane on Kreekas nüüdseks miskipärast välja surnud, teda esineb läänepoolsetel Vahemeremaadel.
Santorini leidude valguses on Kreeta datlipalm eriti väärtuslik. Koos kanaari datlipalmiga on ta ainus looduslik Euroopa ja selle lähiümbruse datlipalm (Aafrikas ja Edela-Aasias esinev harilik datlipalm on nüüd vaid kultuurtaim). Ja ühtlasi koos kääbuspalmiga viimane järglane palmidest, kes levisid laialdaselt Kesk-Euroopas Kesk-Tertsiaaris, umbes 30 miljonit aastat tagasi. Seega tõeline Tertsiaari relikt!
Kreeta kõige suurem datlipalmimets kasvab saare kirdenurgas Vais, kokku 20 hektaril. Kuna kahjuks on tegemist kolkaga, tuli meil reisikaaslasega Palekastrost üheksa versta jalgsi kõmpida. Kuumas õhus ja lõõskava päikse all.
Teeveertele on istutatud kreeta datlipalme. Töntsakast paksust kanaari datlipalmist on ta märksa erinev: peenem sihvakam tüvi ja veidi hõbejad lehed. Siis muutus maastik täiesti lagedaks, kõikjal vaid maadjas früügana (kääbuspõõsastik). Ei olnud siin lavendlit ega muid tuttavaid taimi, vaid üha tundmatud ogalised padjandid. Või siis hõbedased. Eemalt tundusid need nagu väljatäis hiiglakasvulist samblikku. Kõik need kääbuspõõsastikud on üks lõputu lambakarjamaa. Eks lambad olegi süüdi siinses lageduses. Küllap kasvaks ilma nende aplate nosijateta siingi puid, ehkki Ida-Kreetal on sademeid vähem kui lääne pool.
Igatahes tõi lagedus seda enam esile ees ootava. Nagu kõrbest ilmusid kauguses datlipalmide tutid. Neid oli palju-palju. Ühtäkki tundus ümbrus veidralt eksootiline. Taamal palmioru taga valendas tilluke kabel ja selles vaates oli midagi kanaarisaarelikku. Liivakarva ümarate kaljude skulptuurid manasid silme ette aga Lõuna-Aafrika.
Punav õhtupäike maalis ühe kummastava vaate teise järel. Aina lagedad kaljused nõlvad, aina sulgjad palmiladvad, mis lõpuks koondusid tervet orgu täitvaks metsaks. Paraku oli sellele aed ümber ehitatud.
Jõudsime Vai randa. Ojasuudmes läikles vett, meid ründasid kohe pisikesed sääsed. Teisal levis palmide all imelik hais. Kas mürgitavad? Nimelt on kuskilt maailmast sisse toodud mingi vastik palme tappev putukas. Nii on Kreekas ja ka Kreetal aedades näha surnud palmitüükaid. Ehk ei kujuta see tobe putukas või kes iganes kreeta datlipalmidele väga tõsist ohtu?
Suuremad palmid on seal 10 meetrit kõrged. Kogu ala on liigivaene ja palmidega seltsib vaid mastikspistaatsia (Pistacia lentiscus) põõsaid, rannaliival kasvab parkjuurt ja ojasuudme ümber on torkivad kõrged lugade puhmad.
Ruttu saime pimeda eel telgi üles. Rannaliiv oli täis piklikke pabulaid. Erinevalt kultuuristatud hariliku datlipalmi suurtest lihavatest viljadest on kreeta palmi viljad pisikesed ja söödav kiht ümber seemne peagu puudub.
Tegelikult pimedaks ei läinudki. Täiskuu võttis päevalt järje üle, valades palmidele, rannale ja tasa hingavale merele oma kuma. Ümbrus muutus sellest veelgi müstilisemaks. Kas tõesti olime ikka veel Euroopas? Kas miljonite aastate eest nägid tõepoolest samasugused välja ka Kesk-Euroopa rannikud?
