Tapio Vares Lednicest polnud ma varem midagi kuulnud. Ka Valticest mitte. Kui õhtu eel Austria piiri äärsesse Valticesse jõudsime, üllatas mind küla asemel väike ilus vana linnake, üle asula kerkimas baroksed kirikutornid ja uhke loss.
Tuli välja, et see paik oli aastasadu Liechtensteinide suguvõsa (pea?)residents. Valtice (Feldsberg) ja Lednice (Eisgrub), kus enne sõda oli kolmveerand rahvastikust sakslased ja vaid veerand tšehhid, piirkond kuulus kuni 1939. aastani Liechtensteinidele. Just nendele samadele, kelle oma on pisike Liechtensteini vürstiriik Šveitsi ja Austria vahel. Kuid Valtice-Lednice valdused ületasid nende riigi pindala peagu kahekordselt, ulatudes ligi 30 ruutkilomeetrini.
Kui natsi-Saksamaa okupeeris Sudeedimaa, protestisid Liechtensteinid häälekalt selle vastu. Mõned kuud hiljem, 1939. aastal, haaras Hitler enda kätte kogu ülejäänud Tšehhimaa. Natsivastastelt Liechtensteinidelt võeti ära nende valdused ja nad lahkusid oma pisikesse riiki Alpides.
Sõjajärgne kommunistlik Tšehhoslovakkia valitsus ei tahtnud kuuldagi endistele omanikele vara tagastamisest, ehkki nood olid olnud tšehhimeelsed ja seetõttu natside ohvrid. Sama seis jätkus ka üheksakümnendatel. Tšehhi valitsus süüdistas Liechtensteini koguni territoriaalsete nõudmiste esitamises.
Viimaks siiski sõlmiti 2009. aastal kahe riigi vahel diplomaatilised suhted. Kuid Valtice-Lednice ehk Feldsberg-Eisgrubi piirkonna lossid on jätkuvalt Tšehhi riigi omanduses ja arvatavasti sedasi jääbki. Tavakülastajatele on see üsna ükskõik, peaasi, et vabalt kõikjale uudistama pääseb.
Liechtensteinid kujundasid oma valduses aegade jooksul kauni vaheldusrikka maastiku. Lasid ehitada lossi Valticesse ja Lednicesse, lasid kaevata-paisutada järve mõõtu kalatiigid ning kõige tipuks loodi mõõtmetelt tohutu Lednice park.
Valtice-Lednice piirkonda nimetatakse Euroopa aiaks ja see on kantud UNESCO maailmapärandi nimekirja. Pole siis ime, et turism seal lokkab. Valtice kubiseb pansionaatidest ja hotellidest, on ka hostel. Kuid meie, telgielanikud, seadsime sammud asulast välja, piki hobukastani-
alleed Lednice poole, et enne ööd üks hea laagriplats leida. Esialgu sääraseid ei paistnud. Saatjaks olid veiniväljad ja muidu lagendikud. Taamal läänes kummusid madalad Palava mäed.
Hobukastaneid oli mingi tõbi tabanud – paljud neist olid suve jooksul raagunud. Nüüd olid need uuesti lehtinud ja õitsema hakanud. Kevad septembri lõpus!
Peale viit versta nöörsirgel alleel jõudsime kalatiikide äärde.
