Läinud pilvine veebruar kinkis oma haruldasel lisapäeval, kahekümne üheksandal, viimaks tundide viisi päikesepaistet.
Vargsi oli päike pilvede taga nädalate viisi jõudu kogunud. Ootamatult soe oli ta nüüd. Heledas valguses, pleekundsinise taeva raamistuses, paistis kõik korraga teistmoodi.
Põikasin vahelduseks Kärdla Eenimäe ligustrikadastikust läbi. Kostus lindude siutse ja siutsatusi ja va vareste enesekindlat lärmi. Lumelaigud krõmpsusid jalge all, teisal rohetas sammal. Ja kadakad olid nii rikkalikult igihaljad. Täis rohekaid viljamamme, sekka sinavaid ka.
Päike joonistas kõik üksikasjad ja värvid eredalt välja. Lisaks kadakate ja sammalde mahlakasrohelisele mändide kahvatum ja üksiku kuuse tume roheline. Ning siis igasugused pruuni lõputud erimid. Vahtrate ja magesõstarde pungade-võrsete soe pruun, lodjapuude punakaspruun, pungad suisa punamas. Teisal kiskusid toonid hallimaks. Ligustrite ja kukerpuu helepruunist sai harilike kuslapuude, väänduvate lõhnavate kuslapuude ja püstjate saaresiluettide raskesti kirjeldatav valkjam, helehalli poole kiskuv palett. Päris mustjaks kippusid türnpuude ja paakspuude oksad.
Ka päris punane ei puudunud. Juba eespool nähtud harilike lodjapuude pungad, teisal säras kibuvitsa tohletanud viljade seas üks trotslikult priskena säilinud mari nagu pärl. Kukerpuu viljadki punerdasid, ehkki rosinana krimpsu kuivanult.
Kuid oli veel midagi punast. Seal villase lodjapuu all. Too liik on Eenimäe kadastikus kõige huvitavam. Ligustreid jagub sinna õige mitu põõsast ja üldse tundub, et see õlipuuliste sugukonda kuuluv põõsas metsistub meil tasapisi nii laialt, et tulevikus võime teda vaat et kodumaiseks liigiks pidada. Villane lodjapuu veel nii invasiivne pole. Haljastuses on ta üpriski tavaline ja on aja küsimus, mil linnud tedagi laialdasemalt loodusesse viivad.
Villane lodjapuu (Viburnum lantana) pärineb Kesk- ja Lõuna-Euroopast, Põhja-Aafrikast ning Kaukaasiast. Hoolimata lõunamaisest päritolust on ta meil täiesti külma-
kindel. Justkui eputades ei viitsi ta sügisel järgmiseks aastaks valmis kasvatatud lehealgeid pungadesse mässida, need on täiesti niisama, vaid viltjas karvaude talve kaitseks peal. Õied on siiski pungades, moodustades sibuljaid õisikunutte. Needki on talv läbi silmatorkavalt näha.
Eenimäe paarimeetrisel villasel lodjapuul oli sel veebruarilõpu päeval näha nii uueks kevadeks mõeldud õisikuid kui lehealgeid, samas mulluseid musti viljakrõbinaid. Ja mis eriti huvitav, metsistunud põõsa all leidus juba isekülvist järgmist põlvkonda. Need seal siis sedasi veinipunaselt paistsidki: seemikud olid terve talve sügisvärvis lehti küljes hoidnud. Kolm tükki neid seal on. Või õigemini oli…
Sealsamas urgitsesin ma nad noaga välja. Just villane lodjapuu oligi mul koduselt puisniidult veel puudu. Pealegi pidavat seemned idanema mitu aastat, jõuad sa oodata ja passida. Ja üldse, ega neil teise põlvkonna järglastel seal emapõõsa ja kadakate all ehk teab mis elulootust olnukski.
Kuidagi peab ju oma saagiahnust õigustama, eks ole?
