Viimaks vihm lakkas. Päike heitis nõiduslikke õhtuseid vihke auravasse ja tilkuvasse lehtmetsaorgu. Saime viimaks avastusretkele asuda. Piki allikalubjapanga jalamit.
Kaljudel kasvas lubjalembeseid sõnajalgu. Seal oli habrast põisjalga ning sootuks haruldasena paas-kolmissõnajalga. Viimane pole isegi lubjakivirikkas Eestis sage, saati siis veel valdavalt liivakivises Lätis. Paas-kolmissõnajalga leiab Hiiumaal näiteks Vahtrepa kandis.
Kõndisime ümber kaljunuka ja sealsamas ootamatult too oru kõige peamisem vaatamisväärsus uhkeldas. Olime konutanud kaljuneeme ühel küljel, samas kui kohe teisel pool ta pahises ja sahises: 7,5 m kõrge kosk. See on suurepärane näide inimese ja looduse koosmõjust. Inimene murdis allikalupja, kuni väärtuslikum kraam sai otsa. Siiski jäi alles piisavalt kaljunukke, rusunõlva ja paekamakaid. Üle kõige selle langeb Septinavotu ehk Seitsmelätte oja. Valgete vahusööstudena, libisedes üle samblaturjade, lootuses pisitasa uuesti lubjakaljusid paksemaks kasvatada. Kui palju tuhandeid aastaid võtaks see aega, kuniks oruveer taas lupja mattuks nagu varemalt…
Jah, midagi ilusamat ei osanud seal soovida. See valgevahune sahisev kosk, kõrge lubjapank ja liivajärsakud, kohale kaardumas suur sarapuu, üle kõige rikkalikult lopsakad jalakad.
Ka üleval leviv mets oli huvitav. Pargilikult radu täis tallatud, künklik ja varjuline. Oli mõni kuusk, eeskätt aga lehtpuud, peamiselt vahtrad ja hallid lepad. Metsa all igihaljendasid metspiprad ja sinililled, niiskemates paikades kollendasid õisi lemm-maltsad. Kaljuneemiku tipus asub lõkkekoht ja veidrusena kasvab seal vibalik umbes
10 m kõrgune hobukastan.
Suundusime mööda oja ülesvoolu. Sügavate veerude vahel kukkus oja veel ühelt jalakõrguselt lubjaastangult. Edasi tuli paisutatud, selge läbipaistva veega, rohekalt kumav allikajärv. Veel edasi taas kärestikke, kuniks hoonete lähedal heinamaa servas terve kaskaad allikalubjakoski vastu tuli. Muide, suurest kosest umbes 300 m allavoolu asub ka oru ainus ehtne juga: 4 jala ehk 1,2 m kõrguselt langev veekardin. Paraku see jäi meil nägemata.
Järjekordne paduvihm langes kohinal kaela. Seisime puu ja vihmavarjude all nagu hunnik õnnetust. No on kuramuse vesisuvi! Samas ilma selleta polnuks oja oma koskedega sugugi nii kaunilt veerikas.
Kui valing möödus, panime käbedasti telgi üles. Enne kui… Kuid imekombel said sajud selleks õhtuks otsa. Võisime istuda kose kohale, vaadelda pilku naelutavat ja kuulata hüpnotiseerivat kosevete lakkamatut kulgu. Igasugu seoseid torkas siin pähe. Nagu Pazini kuristik Aadria mere Pula poolsaarel… Nagu Marina Reka rodode org Bulgaarias… Nagu Epta Piges (tõlkes sama mis Septinavotu ehk Seitsmelätte) Roodose saarel… Selles lopsakate lehtpuude varju peitunud allikalubjamaastikus oli tunda otseselt lõunaeuroopalikku meeleolu.
Tegelikult olime jätkuvalt siinsamas Põhja-Euroopas, kõigest mõnikümmend versta Eesti piirist lõuna pool. Kitseoru Septinavotu ehk Seitsmelätte ehk Epta Piges (nagu me seda paika kutsuma hakkasime) on koht, kuhu ma tulevikus kindlasti tagasi tahan minna. Sellest looduse ilust ei saanud üheainsa korraga kindlasti küllalt.
