Harda Roosna Lyoni-lähedase Neuville-sur-Saône noorte- ja kultuurikeskuses (Maison de jeunes et de la culture) harjutavate täiskasvanute tööd tõi Hiiu saarele kunstiõpetaja Françoise Monnier.
Monnier rääkis, et on kunstiõpetajana töötanud 30 aastat ja kohtub nädala jooksul keskuse kümnes klassiruumis umbes 120 täiskavanud kunstiharrastajaga, kes tema juures joonistamas või maalimas käivad. Mõnega neist on ta töötanud väga kaua, lausa 30 aastat.
Tema vanim kunstiõpilane on 97-, noorim 45aastane. Enamik osalejatest on naised. Miks, seda õpetaja öelda ei osanud, ehkki oma õpilastega on nad seda arutanud. “Võib olla ei taha mehed sattuda õpilase positsiooni?”
Monnier märkis, et elukutseliste kunstnike hulgas on siiski valdavalt mehed. Tõsi küll, seegi on tema hinnangul muutumas.
Töid ei signeeri
Ta rääkis, et kuigi tema õpilased on aastaid väga tõsiselt kunstiga tegelenud: maalinud ja/või joonistanud, ei pea nad ise end professionaalseteks kunstnikeks. Isegi kui nad korraldavad näitusi ja on väga head. Põhiliselt sellepärast, et nad ei teeni kunstimüügiga elatist, vaid see on nende hobi.
Muuseas, selle 97aastase kunstniku tantsivad figuurid on väga menukad ja olnud paljudel näitustel. Kärdla kultuurikeskuse sammassaalis on tema tantsija uksest tulles kohe esimene.
Ja veel üks huvitav fakt – ei Monnier
ise ega tema õpilased ei signeeri oma töid. Seda nimetab õpetaja enda mõjuks. Ta leiab, et kunst on tähtsam kui kunstniku mina esiletoomine nimena pildiserval.
Kui palusin rääkida mõne näitusel oleva pildi loo, rääkis Monnier maalist, millel laps ja tema kohale kummarduv ema: “Mulle tundus veider, kuidas autor kujutas ema ja last.”
Kui ta siis autorilt küsis, miks niisugune pilt, vastas too, et oli selle maalinud oma Süürias elavatelt sõpradelt kuuldud loo ajel. “Süürias käib sõda ja see väike tüdruk küsis ühel hommikul oma emalt – emme, mis kell me sureme?”
Nädalaga näituseks
Hiiumaale kutsus Monnieri ja tema õpilaste näituse Masha Peicaud, kes talviti elab Neuville-sur-Saône´s ja suviti Hiiumaal. Monnier meenutas, kuidas Peicaud kohtus mõned aastad tagasi keskuse direktoriga ja uuris, kas neil oleks huvi vastu võtta Hiiumaa kunstnike tööde näitust.
Huvi oli ja näitus sai teoks 2013. aastal. Tänavu mais oli samas veel ühe noore kunstniku, Ahto Elleri maalide näitus. Sel kevadel külastas Peicaud taas keskust ja tundis huvi, kas nüüd võiks prantslaste tööd jõuda hiidlaste silme ette.
Monnier meenutas, kuidas keskuse direktor tuli tema tundi ja küsis, kas tema õpilased oleks nõus saatma oma töid kuhugi “üles”, põhja ehk Eestisse. “Õpilased ütlesid, okei, miks mitte!, ehkki tegelikult oli aega näituse koostamiseks vähe ja me ei osanud arvata, mida meilt oodatakse,” rääkis Monnier.
Nii käis näituse koostamine väga kähku – ühel neljapäeval küsis ta oma õpilastelt, kes tahab osaleda ja järgmiseks neljapäevaks olid tööd koos. Tempost hoolimata moodustavad maalid täiusliku terviku.
Töödenappust Monnieril ja tema õpilastel muidugi pole, kord-kaks aastas täidavad kunstiõpilased oma töödega neljakorruselise keskuse kõik korrused, isegi pööningu ja keldri.
Kaks päeva Hiiu saarel
Monnier veetis Hiiumaal nädala ja lahkus pühapäeval. Kahel päeval oli tema teejuhiks Hiiu maavalitsuse haridus- ja sotsiaalosakonna juhataja Ermo Mäeots.
Mäeots näitas Monnierile tänavu Kärdlas avatud väikest kunstigaleriid [Nelja Nurga Galerii -toim.]. Monnieri sõnul oli see, mida ta seal nägi, väga huvitav. “Väga hea mõte selline galerii avada. Loodan, et see jätkab kaua,” ütles Monnier.
Ta sedastas, et siin nähtu on nii mõneski mõttes võrreldav kunstiga, mida võib näha ka Prantsusmaal. Seevastu Ott Lambingu ateljees nähtu üllatas: “See oli väga erinev.”
Monnier ütles, et meie vaikselt saarelt võtab ta kaasa meeldivad tunded – ilmaga vedas ja kogeda sai avarust.
