Umbes Hiiumaa suuruse Strandža looduspargi sümboltaimeks on pontose rodo (Rhododendron ponticum).
Kusjuures sealgi ei levi see Euroopa haruldus kõikjal, vaid ala idapoolses osas, samas puududes ranniku lähedal. Bulgaaria Türgi poolne rannik on riigi kõige päiksepaistelisem piirkond ja küllap jääb rodol seal sademeid väheks.
Pontose rodo üldareaal hõlmab lisaks Kagu-Bulgaariale Türgi, Gruusia ja Sotši kandi Musta mere mõjulised alad. Huvitav, et see jääaja eelses Euroopas laialt levinud igihaljas rodo on säilinud väiksemalehise alamliigina ka Lõuna-Portugalis ja Andaluusias. Enne suuri sordiaretusi istutati pontose rodo näiteks palju Briti saartel. Sealne sademeterikas mereline kliima on talle niivõrd soodne, et laialdaselt metsistudes kipub kohalikku taimestikku lämmatama. Sestap raiutakse teda seal nüüd võimaluse korral armutult välja.
Strandžas on pontose rodo aga kümneid aastatuhandeid lakkamatult püsinud, seal on tema igipõline kodupaik. Ja kus tema alad on (eeskätt Kosti küla ümbruskonnas), seal jääb ta kergesti silma, ilma otsimatagi. Kasvõi maanteelt.
Sõitsime õhtuse mikrobussiga rannikulinnast Tsarevost Kostisse. Enne küla kulges mägine tee pikalt läbi Silkosia reservaadi. Idapöögid olid alles üsna puhkemise algusjärgus ja nii paistsid kuristikuveerusid täitvad rodotihnikud hästi kätte. Ajuti trügisid nad otse maantee serva ja üle selle peakohale järsakulegi.
Ühel päeval tegime jalgsimatka Silkosiasse. Tegelikult on reservaadis ringiragistamine keelatud, ent siiski on maha märgitud üks kõigile avatud matkarada. Me ootused olid kõrged. Lootsime leida lisaks rododele teisigi pontilisi põõsaid: loorberkirsipuid, kolhise iilekseid, tupp- ja mehist naistepuna, kaukaasia mustikat. Järgisime puudele värvitud märke. Neid oli harva ja alatasa eksisime matkarajalt. Tegelikult rada ennast seal üldse polnudki. Strandža loodusparki on märgitud lõputu hulk matkaradu, kuid jalgradu näha pole – kahjuks ei jagu sellesse imelisse metsikusse loodusparadiisi piisavalt huvilisi.
Laskusime rohust tammikuveeru pidi allapoole. Tuli ojaorg idapöökide ja rodopadrikuga. Rodod enamuses kuni kahemeetrised, paar tükki isegi kuni 4 m kõrged puukesed. Kuid midagi muud igihaljast me ei silmanud. Kui kõikjal tavaline luuderohi välja arvata. Peale orgu ronisime teist veeru pidi üles, kaotades rajamärgid lõplikult silmist. Õnneks kostus maanteelt müra ja peagi pääsesime järsakuil huupi turnimisest.
Uue katse erinevaid pontilisi põõsaliike leida tegime mõne päeva pärast, kui sõitsime taksoga Marina Reka looduskaitseala lähistele. Seda paika kutsutakse looduslikuks botaanikaaiaks ja loodusraja nimi on “Tertsiaar-Euroopa elav muuseum”. Kõlab väga paljulubavalt. No seal leiame seni nägemata liigid kindlasti üles! Ja näe, vanal kulunud stendil oli muuseas pilt tupp-naistepunast (Hypericum calycinum). Ja mehist naistepuna (Hypericum androsaemum) oli mainitud ka. Mõlemaid kohtab Bulgaarias ainult Strandžas. Esimene on kuni kahe jala kõrguste võsudega lopsakate igihaljaste lehtede ja suurte kollaste õitega pinnakattetaim, teine heitlehine, kuni kolme jala kõrgune põõsas. Ja kaukaasia mustikat lootsime leida ka…
Tuhkagi. Ei mustikaid, ei naistepunasid. Jõudsime sügavikku, oja äärde. Selle kaldail suisa pidanuks tupp-naistepunad vohama, kuid rohetas vaid sammalt. Järsakul ripnes sõnajalgu: karvik-astelsõnajalgu ja keelraunjalgu. Lohutuseks tumendas kõrgel peakohal mitmetüveline jugapuu. Jugapuu on Strandžas vist ainus looduslik okaspuuliik ja kasvab seal vaid paaris kohas. Eks jugapuid ole Eesti saartel nähtud küll ja küll, ent siin oli ta ümbrus sootuks teine: idapöögi mets, all igihaljas rodotihnik. Natuke seltsis ka loorberkirsipuu vitsu ja paar kolhise iileksi oksakest. Oja servas oli veider näha meie tavalisi sangleppi, taamal haabasid.
Peale hiljutist vihma oli maa märg ja õhk niiskusest küllastunud. Peagi tuli uus sabin, pannes rodode kummipuulikud lehed läikima ja tilkuma. Kõikjal peakohal aga helerohetas idapöökide siidjas lopsakas lehestik. Taas tõdesin: idapöök on harilikust pöögist veelgi ilusam. Okstel ripnes lõputute keedena piklikke kuue tolli pikkuseid lehelahmakaid. Selle kõrval tundub meie harilik pöök oma väiksemate ümarate lehtedega tagasihoidlikum. Kahjuks saab idapöögi metsi Euroopas näha vaid Ida-Bulgaarias ja Krimmis. Eeskätt on ta Türgi ja Kaukaasia puu. Kuid teda tasub ka meil proovida aias kasvatada. Kesk-Poolas peab idapöök hästi vastu.
Igatahes seal Strandža rodopöögikutes tundus mulle, et kevadises siidises lehes idapöögist on raske ilusamat puud leida.
