Kas sa tead, et Paladel avati neljas klass 1920. aasta sügisel? Aga kui suurte raskuste ja arusaamatustega: Läänemaa haridusosakonna tõsiselt kurja kirjaga Palade koolijuhatajale, lastevanemate väga suurele passiivsele vastuseisule, kolmanda ja neljanda klassi õpingutega hoopis Lõpe külas Tühambo talus…
Kas sa tead, et üheaegselt Palade kooliga toimis ka Sakla külakool, mis asus Sakla külas Aru talus, kolis Lõpe Nigulale ja sealt rändas hoopis Lõpe külla Tühambo tallu. Kooli kasutada oli neis taludes õpperuum ja õpetaja korter, pererahvas oli kolinud rehetuppa ja askeldas köögis, ruumide kasutamise eest sai renti…
Kas sa tead, et 17. oktoobri 1919. a haridusministeeriumi ringkirjast loeme: “Kaks korda aastas antakse välja õpilastele tunnistused nende edasi jõudmise kohta õpeainetes õpeaasta jooksul. Edasijõudmist tähendatakse tunnistustes sõnadega “hea”, “rahuldav”, “nõrk”. — Hindamine ise peab sündima põhjaliku tähelepanemise, aga mitte üksikute wastamiste või tööde järele. Tööde hindamisel tuleb aluseks võtta töö wäärtuselisi külgi, aga mitte niipalju puudusi ja wigade rohkust. — On õpetaja mõne õpilase kohta selgusele jõudnud, et ta teatud õpeaines nõrgalt edasi jõuab, siis tuleb tal sellest õpilase vanematele wõi hoolekandjatele teatada, neid kooli kutsuda ja nendega nõu pidada, kuidas õpilasel õppimisel tuge muretseda…”
Kui palju aastakümneid on kulunud, et koolitöös nende põhimõttega arvestama on hakatud või kas alati üldse ongi! Ja sama, 1919/20. õppeaasta jõuluvaheajale minnes oli esimese klassi 21 lapsel 31st hinnatud õppeaineid “nõrgaga”! Elu paradoksid!
Kas sa tead, et puudumiste kohta peeti Eesti Vabariigi algusaastatest alates väga ranget arvestust? Iga päev märgiti puudujate nimed, tehti iga kuu lõpul koondtabelid puudujate ja puudumise põhjuste kohta. Kõik puudumised arutati läbi hoolekogu koosolekuil, vahel kutsuti vanemad aru andma, määrati trahvid või jäeti määramata. Näiteks oli üks poiss puudunud katkiste jalavarjude pärast – hoolekogu luges puudumise vabandatavaks. Siis aga selgus, et õpilane olnud samal päeval isaga metsas puid tegemas. Järgmisel hoolekogu koosolekul arutati uuesti poisi puudumist ja nüüd määrati isale trahv.
Kas sa tead, et “väga hää” oli haruldane hinne 30ndail aastail. 1936/37. õppeaasta esimesel poolaastal oli Paladel neljandast kuuenda klassini 67 õpilast. “Väga hääga” oli hinnatud emakeeles neist vaid kaks: Verner Hanspik ja Mariina Erk; matemaatikas neli: Verner Hanspik, Mariina Erk, Leida Jõemaa ja Taimi Mägi; loodusteaduses kaks õpilast: Verner Hanspik ja Mariina Erk; maateaduses kaks: Verner Hanspik ja Aino Pilpak, ning ajaloos sai selle hinde vaid üks õpilane – Verner Hanspik.
Kas sa tead, et 17. oktoobril 1939 andis kindral Laidoner välja korralduse, millega keelati seoses Nõukogude vägede saabumisega Eestisse sidepidamine välismaaga telefoni ja raadio teel ilma kohaliku politseiprefekti loata, väljaspool kinniseid ruume päevapildistamine, filmimine ja vastavate abinõude kaasaskandmine, sõjaväkke puutuvate asjade joonistamine…
Kas sa tead, et juba 5. juuli 1940. a korraldusega nõuti koolidelt teateid selle kohta, kes hakkaksid õpetama viiendas ja kuuendas klassis vene keelt. 20. juuli korraldusega nõuti noorkotkaste ja kodutütarde dokumentide ja varustuse üleandmist. Aga alles 21. juulil 1940 kuulutati välja ENSV ja esitati taotlus end vastu võtta NSV Liitu…
Kas sa tead, et 1944. a sõjasügisel lubati õpetajatele ja nende perekonnaliikmetele päevas 500 g leiba, 1200 g
tangu, 400 g rasvaineid, 1800 g liha-kala ja 400 g suhkrut kuus. Hilisem kiri teatas, et garanteeritakse vaid 500 g leiba või jahu.
Nendest ja paljust-paljust muust saad teada, kui hangid endale Palade kooli 130. aastapäeval ilmuva raamatu “Palade kooli arhiivi lehitsedes”. Raamatu koostaja kasutada oli täiuslik arhiiv aastatest 1918–1949, välja arvatud aastad 1941–1944 ehk Saksa okupatsiooni aeg, katkendlikult ka mõned hilisemad aastad.
Enda jaoks huvitav sai välja valitud ja lugejale edastatud kas siis väljavõtetena või refereerituna dokumentidest. Loetud lehekülgede arvu ei julge ütelda – tuhandeid on palju. Omapoolseid kommentaare on väga vähe ja sedagi hilisemate aastate kohta. Seega on raamat dokumendipõhine ja seetõttu täiesti usaldatav, ilmutades omaaegseid arusaamasid ja tõdesid ning kajastades nii koolielu kui ka kohalikku eluolu, aga ka omaaegset keelt. Nii pole see ainult Palade kooli lugu, vaid ka Hiiumaa ja kogu Eesti hariduslugu, millest oleme osake.
Dokumendid on esitatud kolmel tasandil: seaduste-korralduste-ringkirjade kaustad, hoolekogu protokollid põhiliselt ennesõjaaegsest ajast, ning õppenõukogude ja ametiühingu koosolekute protokollid kuni 2006. aastani.
Valikud on tehtud selle põhjal, kuivõrd lisandus midagi uut koolielus. Autor ei ole taotlenud kroonika kirjutamist, sest üksikasjalik kroonika alates 1929/30. õppeaastast ja lõpetades 1948/49. (v.a Saksa okupatsiooniaastad) õppeaastaga ning 1959/60. õppeaastast kuni 1963/64. õppeaastani on olemas ja nüüdsest ka digitaliseerituna.
Kooli esimene kroonika aastatest 1884–1929, mille kirjutas piirkonna kauaaegne õpetaja ja koolijuht Joann Kivistu, on ilmunud raamatus allikmaterjalina. Samuti on raamatus avaldatud Kivistu ülestähendused Sakla külakooli, 1941/42. õppeaasta, omaaegsete koolinõunike Ernst Enno ja Villem Alttoa kohta ja muudki iseenda koolielu kohta.
Kogumikku on lisatud koolilõpetanute nimekirjad, uudsena ka neljaklassilise kooli lõpetanute nimed.
Ka on esitatud alates 1992/93. õppeaastast kuni 2014. aastani maakondlikel aineolümpiaadidel esimese kuni kolmanda koha saavutanud õpilaste nimekiri ning vabariiklikel võistlustel osalejate nimekiri neist aastaist.
Uurides dokumente ja mõeldes Palade kooli läbikäidud aastatele, sain enda arvates palju targemaks. Kui antaks võimalus kõike uuesti alustada, teeksin oi kui palju teisiti ja palju arukamalt. Iga õpetaja on paraku kandnud endaga kaasas eelnenud kooliaastate taaka ja sellest kujundanud oma arusaamad, ehkki tahtnud paremini teha. Aga need olid meie aastad ja jääb soovida, et eelnenud aastate põhitõdedest oleks jõudu lahti ütelda ja astuda oma radu järjest kiireneval eluteel. Ja siiski on minevikustki palju õppida.
AARE RISTMÄGI
Kogumiku koostaja-autor
