Üsna tihti aa sedas, et kui reegidakse eesti kirjandusest, leheb inimeste möte jüst vana aa ja vanade raamandude peele. Söune tunne aa, naat köik tähtsed ja kuultsed raamandud oleks kirjudet jo ammu, siiss kui meid pole veel olemaskid oln. Ja söune tunne tuleb peele, et kui sa tahad eesti kirjandusest üldse midad teeda, aa sunduslik köik nee raamandud läbi lugeda. Akad aga ”Meelisest” peele, lued ”Pörgupöhja uue Vanapagana” ja ”Kevade” ja ”Jussikese seitse söpra” ka muidut.
Aga sundus aa üks sant asi. Koolis vist seda kommed änam pole, a söune möte oleks ikkagid nat öhkus olevad, et köik eestlast peevad köik nee kuultsed raamandud läbi lugen olema. Muidud vöiks lugeda. Aga kas see aa sunduslik? Ma arva, et pole mette. Senepärast et nee raamandud aa meitega kaasas siiss ka, kui mei neid ise lugen polegid.
Raamand pole ju ainuld see, mes senna sisse kirja pandut aa, vaid rohkem ikka nee jütud, mes akavad oma elu elama. Raamandu aasta juht möte aa Hando Runneli luuleduse sönad ”rahvas algab raamatust”. Sennest paremini saagid änam ütelda. Nende vanade raamandude sees aa meite rahvaks olemise lugu, nende sisse pandud möted ja inimest käivad meitega kaasas pölvest pölve. Isegid siiss, kui mei köiki neid raamanduid lugen äi olegid.
Raamand pole ju ainuld see, mes senna sisse kirja pandut aa, vaid rohkem ikka nee jütud, mes akavad oma elu elama.
Mei tunneme ju köik Vargamäe Andreseid ja Oru Pearusi. Ja Nipernaadisi, kis mööda Eestimaad ränkavad. Uuema aa Rehepapist aa vaada et eestlase vördkuju tehet. Ja iga lapskid osab ütelda, mes tuleb siiss, kui tööd teed ja vaeva need, vöi mes juhtub siiss, kui meite öue peele kaklema tuldakse.
Vanade raamandudega aa see asi ka, et meite elu aa kangesti teiseks muutun. Kui sa tahad, et noor inimene 50 aastad tagasi kirjudet raamandust midad muistaks, peed taale sönaraamandu seltsi andma. Iga kord pole sennest ka tolku. Elu ja keel aa na palju muutun, et ta´p saa arugid, mikest jütt käib. Nee asjad, mes siiss ollid tavalist, aa nüid juba muusjumid väärd. Seda sama moodi aa teisepidi ka. Kui Nipernaadi vöi Vargamäe Andres prääst meite elu neeks, ta´p saaks pihu pörmugid aru, mes sii sünnib.
See aa muidud hea asi, kui inimest raamanduid lugevad. Kirjanduse minister Mart Juur ütles hilja aa eest raadjus, et inimese iseloom muutub teiseks, kui ta lueb, et lugemine teebkid inimesest inimese. See aa töösti tösi. Ja kui mei vaadame, kui palju inimest prääst raamandukogudest raamanduid vötvad, leheb meel kohe täitsa röömpsaks, et lugemisega aa meitel lood siiskid üsna kordas.
Kirjudas Raul Vinni, hiiu keelde pani Järvi Kokla
ja