Enam kui poole elust – 35 aastat – on Toomas Paap pühendanud Hiiumaa puhkpillielule. Peale tänavusi puhkpillipäevi, mis täna õhtul kontserdiga Käinas algavad, loodab ta ka oma juubelikontserdi teoks teha – maikuus jäi see ära.
Jaanuaris, kui tal oli 70. juubelisünnipäev, tunnustati Toomast puhkpillifestivali järjepidevuse hoidmise eest Kultuurkapitali Hiiumaa ekspertgrupi preemiaga ja Eesti Puhkpillimuusika ühingult sai ta teenetemärgi puhkpillimuusika traditsioonide hoidmise eest.
Kuidas puhkpillifestival alguse sai?
Aastaks 2005 oli Emmaste koolis puhkpillibänd tegutsenud juba kümme aastat. Mängisime igasuguseid svinge, popi- ja rokilugusid. Emmaste vald – siis oli seal vallavanemaks Heller Sööl – tahtis meid premeerida Soome-reisiga ja leppis kokku Ants Oravaga, kes tegutses Pühalepa vallas, et sõidame Merikarvia valda, mis oli Pühalepa valla sõprusvallaks. Ants oli nõus olema meile giidiks, otsis meile seal esinemisvõimalusi, saime väga palju mängida, super reis oli. Meeles on, et ühes pubis oli algul rahvas leige, aga kui mängisime ära Valgre “Saaremaa valsi”, siis läks meeleolu hoopis teiseks. Tookord Ants küsiski, et kuule, kas sa puhkpillipäevi ei taha korraldada? Mina ütlesin, et ei tea. Antsu kaudu sain endale appi Õie Laksbergi ja Ruth Lille – nad võtsid kohe ideest kinni. Kolm aastat tegime koos, edasi korraldasime puhkpillipäevi koos Emmaste vallaga. Poisid, kes mul seal on, on samuti aidanud. Samas toetub festival puhkpillitraditsioonile, mille alusepanijad elasid nõuka-ajal – meenutagem väga head tromboonimängijat ja organisaatorit Aavo Poolat ja Emmaste kolhoosi esimeest Ants Remmelgat, kes orkestri tegevust toetas.
Mis meeleolus oled enne festivali algust?
Puhkpillipäevi on tehtud juba 16 aastat. Eelmisel aastal mõtlesime abikaasa Hellega, et ehk aitab, aga orkestrid tahavad tulla ja nii see uuele ringile läks. Enam-vähem on välja kujunenud, kuidas festival peaks olema, sellepärast suurt ärevust ma ei tunne. Ma küll dirigeerin Kärdlas ja Käinas ja muidugi korraldan Sõru Jämmi, aga tänavu ühtki Hiiumaa bändi ega orkestrit osalemas ei ole. Kahjuks ei saanud neid kokku. Meie noored on laiali lennanud ja kokkusaamisi on keeruline korraldada.
Kuidas käivad kokku lapsed ja puhkpillid?
Sellest võiksin pikalt rääkida. Niikaua kui olen lapsi õpetanud, ei ole ma teinud seda muusikakooli programmi järgi. Kui lapsel on juba pool heliredelit selge, siis on võimalik juba mängida “Rongisõitu” ja siis hakkame kohe selliste lugudega pihta, et tekiks ansamblitunnetus – see tekib kähku ja seejärel on nendega väga hea minna edasi. Võtame lood ette ja kui seekord ei tulnud välja, proovime, kuni tuleb. Leian, et tuleb hoida mängutahet. Selleks tuleb repertuaari valida noortele huvitavat muusikat. Ka lihtne lugu võib olla huvitav. Paljud ütlevad, et lapsel võib olla lihtsam pill. See on minu meelest nii vale, kui olla saab. Kui laps puhub, ta paneb ju mängu kõik oma kõhulihased ja diafragma ja kui peab näiteks niinimetatud vene pillist hääle välja pressima, siis see on meeletu füüsiline töö. Seepärast läksingi seda teed, et hankisime mitte õpilaspillid, vaid ikka pool-profipillid, millega lapsel-noorel on tükk maad kergem mängida. Vaatamata sellele, et mängitud saksofoni hind on u 1700 eurot.
Milline oli Sinu enda tee puhkpillimängu juurde?
Olen pärit Tartust, elasime emaga kahekesi. Tahtsin kangesti viiulit õppida ja kuna meie sugulane oli viiuliõpetaja, viis ema mind tema juurde. Olin siis 1. klassis. Otsus oli, et kuulmist nagu on, aga viisi ei pea. Nüüd tean, et sellel ei ole pillimängimisel absoluutselt mingit tähtsust. Aga tookord oli pettumus suur ja mõtlesin, et ma enam elu sees ühtegi pilli ei proovi. Siis juhtus nii, et ema sai nädalavahetuseti lisatööd tantsuõhtu piletite müüjana. Sel ajal tegutses Tartu naha- ja jalatsikombinaadi klubis orkester Step, mis oli svingiorkester ning väga populaarne. Olin siis juba 4. klassis ja käisin emaga kaasas. Ühekorra ütles selle orkestri trompetimängija Harri Suurväli, et mis sa, poiss, siin käid, tule orkestrisse ja hakka mingit pilli proovima. Kui rääkisin, et ma ei pea viisi, hakkas ta naerma ja ütles, et see ei loe. Läksin siis. Mulle anti nn rinna-alt, mis kuulus rütmigruppi. Praegu niisugust pilli enam ei kasutata, nüüd on metsasarved. Hakkasin seda puhuma ja see tuli kohe välja. Siis hakkasin Harri kõrvalt trompetit puhuma, aga varsti sain võimaluse trombooni proovida. Kui ma trombooni kätte sain, siis oli selge, et see on minu pill. Et see on pill, mida ma mängida tahan ja niimoodi ma olengi seda mänginud. Elleri-nimelises muusikakoolis käisin kaks aastat ja see jäi pooleli, sest olin kindel – ma ei jää klassikalist muusikat mängima. Tahtsin mängida svingi ja jazzi, kuid need ei olnud muusikakoolis eriti soositud. Kahetsenud ma oma otsust ei ole, sest olen saanud mängida seda, mida olen tahtnud, orkestrites, kus olen tahtnud. Läks nii, et abikaasaga saime samuti tuttavaks Elleri-koolis. Me abiellusime 1977, järgmisel aastal vahetasime elukohta ja tulime Hiiumaale elama. Hellest sai Kärdla muusikakooli Emmaste filiaali juhataja ja me saime korteri, mida oma perele väga vajasime.
Mis Sind puhkpillimuusika juures paelub?
Paelub see, et hea puhkpillimuusik oskab mängida ilusti, pehmelt, laulvalt, aga kui on vaja mängida marssi, võib põrutada nii, et aknaklaasid värisevad. Diapasoon on hästi suur. Kahtlemata kuulub puhkpillimuusika pidulike sündmuste juurde. Ma ei kujuta ühtegi suuremat riiklikku üritust ette ilma puhkpilliorkestrita. Aastaid me mängisime kooli aktustel, kahjuks pole seda enam kaua aega olnud. Mida aeg edasi, seda huvitavamaks orkestrite repertuaar läheb, lisandub stiile, mida varem puhkpillidel ei mängitud. Orkestrite juurest on võrsunud vapustavalt häid lauljaid, näiteks laulis Põlva Linnaorkestri juures aastaid Rita Ray, kes on laulnud ka Sõru Jämmil. Samas, näiteks orkester Saunamees, kus dirigendiks on Arne Haasma, kes Kukerpillides lõõtsa venitab, nemad mängivad väga iselaadset ja pehmet puhkpillimuusikat, teistest erineva tunnetusega.
Milline muusika veel Su lemmiku, svingi kõrvale mahub?
Muusikat ma kuulan päris palju – ikka svingi, aga rokk meeldib mulle ka, hirmsasti meeldib, kuigi viljelenud ma seda väga palju ei ole. Lemmikansambel on mul olnud läbi aegade Queen. Ma ei ole suurtel kontsertidel käija, millegipärast mind need eriti ei tõmba. Kimmo Pohjoneni kontserdile oleksin küll läinud, aga magasin maha ja polnud piletit. Väga hea meelega kuulan mees- ja segakoore, eriti meeskoore. Võimas. See on jäänud lapsepõlvest, kui koolitundide lõpus jäime kuulama Tartu Akadeemilise Meeskoori lauluproove, mida juhatas Richard Ritsing. Puhun kodus pilli ka ikka, kas nüüd iga päev, aga tihti. Mul on nii tromboon kui eufoonium – neid mängin. Ma ei kujuta ette, et ma üldse pilli ei mängiks.
Küsis KATI KUKK
