Kassaris juured alla ajanud kunstnik Eve Viidalepp (71) esitleb Kärdla kultuurikeskuses oma akvarellide näitust, mis on üleval viimast nädalavahetust.
“Ma olen kogu aeg seda saart armastanud ja seda siin kogetud ilu ning muud Hiiumaa materjali kogu aeg töös kasutanud,” sõnab Eve Viidalepp vestluse alustuseks. “Aga ma ei teagi, kas ma olen Hiiumaa kunstnik. Ei julgegi seda kõva häälega välja öelda, sest võib-olla kõik teised tahavad seda olla – seda luksust ei saa ainult endale võtta.”
“Ma pidin juba see talve jääma Hiiumaale. Linn nii kohutavalt neelab, aga nii kui ma Tallinnasse läksin… Külm oli, lumi tuli maha ja enam sedakorda ei tulnud tagasi,” rääkis kunstnik. “Aga nüüd ma mõtlen küll, et kui ma aprillis alustan, siis ma kandin ennast sisse. Öeldakse, et möllin ennast sisse. Rahulikult jään ja sätin end siia.”
Linnaelu ja linnamelu ning seltskondlik läbikäimine on olnud tema jaoks väga olulisel kohal pikkade aastate jooksul. Sel ja eelmisel aastal jõudis ta juba palju tööd teha, aga tundis, et saarel edenes see palju paremini. “Ma saan siin rahulikumalt edasi arendada loodut, linnas on ikka väga palju ajaraiskamist.” Selle all mõtleb ta seltskondlikku suhtlemist, mööndes, et ega see tööle kasuks ei tule. Küll aga vaimsusele ja info kättesaadavusele, mis ei ole sugugi halb. Paremini tunneb ta end siis, kui saab näitusi teha. Oma mandri sõprugi kutsub ta näitusele Kärdla kultuurikeskusesse: “Tulgu vaatama! Ühe päevaga saavad ära käia ja lisaks saavad suurepärase merereisi.”
Ikka plussid ja miinused
“Ei ole nii, et tuleb puhast kulda,” on ta enesekriitiline enda kui looja iseloomustamisel. “Mees, kunstnik Ants Viidalepp, jättis ka mulle enne äraminekut päranduseks ühe mõtte – ta ütles mulle, et kuule Eve, ma vaatan, et sa elad nii nagu sa jääksidki maa peale elama.”
Eve oli siis mõelnud, et tal ongi selline tunne ning mõelnud veel enda õigustuseks, et kui ta oleks olnud murelikum või asjalikum, siis oleks nii raske olnud. Ja miks peab inimene siis oma elu raskeks tegema.
Meenutades oma siitilmast lahkunud abikaasa sõpru – Lennart Meri, Heinz Valk, Olev Subbi – meenus, kuidas Subbi oli kunagi öelnud, et kõik, kes tulevad tema stuudio ukse taha koputama töö ajal, on tema suured vaenlased. Meeles on tal, kuidas Lennart oma minuteid arvestas, kuidas Subbi töötas… Ja nüüd on ta ise mõelnud, kuidas oma päevi ja tunde arvestada, kuidas surmaga, äraminekutega arvestada…
Peaks rohkem vastutama
Kunstiajalooliselt on ta enda sõnul praegu renessansiajas, kust ka alustas. “Seitsmenda-kaheksanda klassi tüdruk olin, kui alustasin Michelangelost, sest tema äratas minus kõik selle kunsti. Siis läks minu sees kõik nii-öelda põlema,” meenutab ta oma kirglikku kunstile pühendumise algust. Muidugi soosisid ka õpetajad tema joonistamishuvi, aga talle lihtsalt meeldis joonistada ning tal tuli see hästi välja.
“Kunstnikud on ehk natuke lapsemeelsemad, me julgeme rohkem võib-olla välja öelda,” avaldab ta arvamust ning toob vestlusesse sisse murenoodid Ukrainas ja Venemaal toimuva kohta. Samuti on tal südamel rohepöörde teema. “Meie, kuntsnikud väga palju arutleme maailma teemadel, püüame leida ja pakkuda välja lahendusi. Mõni ütleb, et oleme naiivsed, aga ise nad ei paku mingeid lahendusi välja,” arutleb ta. “Keegi peab ju julge olema ja asju välja ütlema.” Just siis tuleb tema meelest lõpuks esile olulisim, mida tegelikult vajatakse või mis on tähtis ning tekib arusaam, mida ja kuidas üldse inimesed mõistavad ümbritsevat.
“Täna tundub Eesti mulle nii võimas oma rahuga, oma rahumeelsusega,” on ta uhke oma kodumaa üle, “aga Eesti peaks olema julgem ning enesekindlam riik. Eesti võiks olla heas mõttes Euroopa esindaja – selleks on vaja veelgi enam tarku otsuseid, rohkem haritust, et olla julgem ja julgeda võtta vastutust.”
Ei kasva mõjutusteta
Eve on enda sõnul olnud kogu aeg otseütleja, ei karda välja öelda oma arvamust ega arutleda erinevatel teemadel. “Mul oli õnn kasvada oma vanavanematega talus, kus talukultuur oli säilinud,” ütleb Eve. Papa õpetas talle palju asju juba varakult selgeks, nii luges ta juba kolmeaastaselt, gooti kirjaski oskas lugeda. Enne kooli olid selged vene ja saksa keel. “Nii et kui ma kooli läksin, siis polnud mul seal suurt midagi teha – pidin teisi õpetama.” Ka kõik talutööd on tal selged tänu Papale. “See oli väga oluline, et Papa mind kaasas!” on ta senimaani veel oma armastatud Papale tänulik.
Eve meenutab, kuidas talust viidi kõik vara, mis vähegi väärtuslik, sealhulgas
20 hobust. Ja siis olevat keegi kaevanud, et neil on veel kirikus käimise rangid. Olles tollal kuskil kolme-neljaaastane, ei mõistnud ta, miks tahetakse needki neilt ära võtta ning hoidis rangidest kõvasti kinni. “Ja siis ütles Papa sõnad, mis mul jäid meelde, aga tollal ei saanud aru – ma ei taha nende rangide pärast külmale maale minna – ning ma lasin neist suure südamevaluga lahti.”
Hämmingut tekitas lapses ka see, et asju ära viima tulnud naine ei tahtnud uskuda Papa sõnu, kui too küsimustele vastas. “Vaatasin sellele naisele otsa ja mõtlesin, et kuidas sa mu Papat ei usu, ta on ju nii aus!”
Eve ütles, et peab oluliseks, et lastele maast madalast räägitakse elust sellisena nagu see päriselt on ja nad saaks võimalikult palju reaalsust kogeda. “Nad peavad oma Papadelt ja Mammadelt elu kuulma, et lapse väärtushinnangute mõõdupuu saaks paika,” on ta veendunud. “Kui laps saab tões ja väärikuses ja austuses kasvada, siis ta kasvabki tugevaks.”
Ilus läbi elu jalutada
Nii ütleb Eve oma elu kohta. “Mul vedas abikaasaga, kellega me olime väga ühte masti. Tal oli ka väga fantastiline isa ja väga fantastiline ema,” ütleb Eve. Ja lisab, et tunneb rõõmu ja suurt uhkust ka oma laste, poja ja tütre üle.
“Kui ma mõtlen elule tagasi, siis ma ei ole jänni jäänud,” hindab ta. Ning meenutab, kuidas kunstiinstituuti sissesaamisel oli tollal konkurss väga suur, 200 soovijat kolme-nelja õppekoha peale. “Tuli kõik asjad omale selgeks teha ja ära õppida. Praegugi mõtlen, et kuidas see võimalik oli, aga oli ausalt võimalik. Tollal saadigi nii sisse, et kolm-neli aastat prooviti visalt, sisse said tugevamad ja targemad, konkurents oli aus, sisse saadi enda isikuomadustega.”
Nii tunnebki ta enda sõnul sisemist rõõmu, et elu jooksul on nii palju kogetud ja tehtud.
Iga asi jäänud sinna, kus olnud
Nii mõtleb ta tagasi oma eluetappide peale. Oma näitustele, oma ettevõtmistele ja tegevustele. Näitustega ta justkui vormistab tehtu: “Tuleb ikka teistele näidata. Ei tohi karta, et ei meeldi – ühele meeldib, teisele ei meeldi, inimestel ongi erinevad maitsed!”
Alati kuulab ta vaatajate tagasisidet – nii seda, miks ei meeldi, kui seda, miks just meeldib. Viimast nädalalõppu Kärdla Kultuurikeskuses üleval olevat näitust avades pani ta tähele, et seekordsetest abstraktsetest töödest tekitasid mõned meestes päris elavat arutelu.
Oma näitusetöid, kus seekord läbivaks Kassari valgused ja varjud, on ta oma töödesse vormistanud 30–40 aasta jooksul eri kellaaegadel saare eri paikades ringi uidates, siin nähtu ja endasse kogutu põhjal.
Kui see näitus läbi saab, valmistab ta juba ette järgmist ja ülejärgmise näituse mõttedki on juba olemas.
