Maastik Jõeranna külas Kõrgessaare külje all on mõne kuuga väga palju muutunud – merevaadet varjanud männivõsa on maha võetud ja virnades ning samas töötab puiduhakkemasin. “Viimane aeg oli seal sekkuda, et väärtuslike elupaikade hävimise ja vaate kadumise merele jõuaks veel peatada,” ütles keskkonnaameti töötaja Kaie Sarv, kes korraldab poollooduslike koosluste hooldust.
Rannaniitude ja teiste pärandniitude taastamine Hiiumaal üha laieneb ja järg on jõudnud Jõeranna küla maadele. Pärandniitude taastamisega Jõerannas tegeleb osaühing Mahe Hiid, mille üks juhatuse liikmeid on Lembit Lühi (31). Osaühing on alustanud Villamaa laudas veisekasvatusega ja plaan on muuta söötis rannaalad karjamaadeks, mis oleks ka silmale ilusad vaadata. “Selleks on vaja natukese vaeva näha ja need korda teha,” ütles Lühi.
Töömaa 25 hektarit
Umbes 25 hektarit rannaala, mis kuulub nii eramaaomanikele kui Riigimetsa Majandamise Keskusele (RMK), on osaühing rendile võtnud ja saanud omanikelt ka nõusoleku hakata rannaniitu taastama. “Oleme niimoodi rentinud, et saaks suure ala kokku,” selgitas Lühi.
Praeguseks on eraomanikelt renditud maatükkidel tööd poole peal, RMK osa veel täiesti tegemata. Kokkuleppe järgi teeb RMK raadamistööd ise, alustada on lubatud peale 15. juulil lõppevat linnurahu, mil pesitsevate lindude häirimise vältimiseks metsatöid ei tehta.
Tööde tulemusena peaks Kõpu poolt Kõrgessaarde sõites Jõeranna merevaade avatud olema oma 850 meetri pikkuselt ja eeltöö rannakarjamaa uuesti kasutuselevõtuks tehtud. Korda tegemist ja kui võimalik, siis ka laiendamist vajab veel Jõeranna ja Paope riida vaheline rannaala.
Natuke üle aasta kestnud protsessis võttis ettevõtja sõnul lõviosa ajast paberite kordaajamine ja keskkonnaametiga kooskõlastamine, võsa võtmine algas jaanuaris ja pidi valmis saama märtsi keskel. Lühi möönab, et osaliselt jäi väljavedu aega, kui maapind pehmenes ja seetõttu tuleb nüüd teha lisatööd ja roopad tasaseks siluda. Hiljemalt 15. aprillil algava linnurahu ajaks lubas ta tööd katkestada ja jätkata juulis, peale linnurahu.
Seemnepank säilinud
“Kui mulle teatatakse, et töö on valmis, lähen akteerima – mõõdan tehtud pinna üle ja vaatan, kas kõik on nõuetekohaselt tehtud,” selgitas Kaie Sarv, mis edasi saab. Ta peab õigeks, et kõik lepingujärgsed tööd oleks tehtud nagu vaja, isegi kui see võtab kauem aega kui esmalt oli kokku lepitud. See, missugune peab tulemus olema, on lepingus täpselt kirjas ja kajastub ka kaardil. Kindlasti on vaja ära koristada kõik üle 5 sentimeetri jämedused ja üle poole meetri pikkused rondid ning kui on tekkinud roopad, tuleb need siluda. Tööde teise järguna on plaanis kändude freesimine, mis kaotab maastikult metsastunud kohtade jäljed, pärsib võsa pealetungi ja võimaldab ka võsa tõrjuda, et ala ei hakkaks uuesti kinni kasvama ja merevaade säiliks.
Sarv kirjeldas Jõeranna pärandniite kui mosaiikset kooslust, kus rannaniit läheb üle klibuse pinnasega loopealseks ja selle sees on omakorda tüsedama pinnasega kõrgrohustuga aruniitu. Kõigis elupaikades on liigirikas taimestik aja jooksul vaesunud ja asendunud laiuva võsa ja kidurate puudega, millest kunagi korralikku puitu saama ei hakka. “Seemnepank on seal kindlasti alles, selle pärast ma ei muretse,” heitis ta pilgu aasta-paar ettepoole, mil valgusolude paranedes tuleb tagasi mitmekesine taimestik, mis seal kunagi kasvas. Avatud pärandniidud on sobiv kasvukoht kaitsealustele liikidele, sh käpalistele, avaratele rannaaladele on pesitsema oodata linde, eriti kahlajaid. Samuti saab ala sobilikuks rändlindudele puhke- ja toitumiskohana. Selle eest, et niidud uuesti kinni ei kasvaks, hakkavad hoolt kandma kariloomad.
Rannaniidud karjamaaks
Lembit Lühi arvates on rannaniidud kõige paremad karjatamisalad. Esiteks, need on inimtegevusest puutumata ja selles mõttes puhtad. Teiseks on sealne taimestik, mida veis sööb, mitmekesine ning loom saab kätte kõik vajalikud ained.
“Kui mandrimehed viivad tavalisel karjamaal suve läbi mineraale ette oma loomadele, siis minul saavad veised oma soolakoguse mereveest – nad joovad seda, sest Läänemere vesi kõlbab loomadel juua,” tõi ta näite.
Pärnumaa lihaveisekasvataja Andres Vaan, kes mullu pälvis aasta põllumehe tiitli ja kellelt Lühi osaühingu loomad tõi – limusiini tõugu veised – olevat öelnud, et kui tal oleks võtta, ta ainult rannaniitudel karjatakski.
Juba sel aastal on plaanis viia loomad uuele karjamaale. Lisaks kinnitas Lühi, et kavatseb rannaniitude taastamisega jätkata ning võtta ette uusi maatükke – senine töö on andnud selleks väärt kogemuse.
Tulemused mõne aasta pärast
Kaie Sarvel on tuua häid näiteid rannaalade taaskasutusse võtmise kohta Vohilaiul ja Valipe-Aruküla mailt, Kassarist ja Käina lahe äärest, Vaemla jõe lähedastel aladel, Kalgi rannaniidul.
Sealsamas Jõeranna lähedal, Paope riidal, kus aruniit taastati ligi seitse aastat tagasi, on nüüdseks taastunud liigirikas taimestik ja linde on palju. Ainuüksi kaitsealuseid liike on täheldatud seitse.
Kogemuste najal tõdes Sarv, et kui taastamistööd on käimas, on seda väga valus vaadata ja tõi võrdluseks inimkeha opereerimise: “Operatsiooni vaatamine pole kõige ilusam ja ka haav ei ole ilus. Kui see ära paraneb ja elukvaliteet on tagasi tulnud, siis on kõik õnnelikud ja vana olukord ning koledused ununevad.”
Samamoodi loodab ta, et taastatud pärandmaastikud saavad peagi osaks saare ilust ja igapäevast ning üleminekutraumad ununevad. Üks argument on tal veel: “Ega neid töid ei võetaks ette, kui pole kindlust, et seda on vaja. Riik ei paneks sinna raha, kust pole tulemust oodata ja väärtusi juurde ei tuleks.”
KATI KUKK
