Neil kõikidele eestlastele tuttavatel laulusõnadel on tänavu eriline tähendus – Lydia Koidula sünnist möödub detsembris 180 aastat.
Tema looming andis hoogu ärkamisajale ning päris kindlasti on Koidulal panus ka selles, et me rahvana kestma oleme jäänud. „Mu isamaa on minu arm“ tähendas okupatsiooni aastatel meile rahvushümni ja see puudutas väga paljude südameid ka äsjasel noorte laulupeol. Päris kindlasti on mõlemad laulud meil suus 22. juulil Kassari rahvamaja muruplatsil (vajadusel saalis): kohe, kui k 14 alustame selle aasta Hiiu Folgi salmikulaulude töötuba ja siis enne, kui koduteele asume.
Nende kahe vahele mahub hulga muidki laule, mille alguse iga osaleja ise üles võib võtta. Minul näiteks jäi 23. juunil Kärdla sadamas – võidutule toomise ajal – keele peale „Jää vabaks, Eesti meri“, teeme selle nüüd ära! Loodetavasti on seegi kord kohal Kassari omad muusikud ja ehk kuuleb vahelduseks ka (vinüülidelt) Straussi Viini metsade lugusid – Miliza Korjusel on augustis sünnipäev.
Kooslaulmisele on oodatud kõik huvilised, suurt rõõmu teevad kaasakutsutud pere nooremad. Võtke ühes koju kogunenud salmikud, laulikud – koos saame iga looga hakkama. Mõne tuntud viisiga on nii, et sõnad pole meeles, teisega jälle vastupidi: näiteks ei oska ma laulda „Kilter, kubjas, aidamees – need on põrgus kõige ees; kooli kinni panijad sinna kampa sobivad“ – kes teab selle meloodiat?
Koidula mõtted ja tunded võivad meile abiks olla tänagi, kus järjest rohkem on ahistavaid ettekirjutisi („tsaari ukaase“), üksindust, kiusukiskumist, kadedust, oma õiguste tagaajamist, labasust, nihveldamist jms – ehk vajab mitmesse eri leeri kupatatud Eesti rahvas uut ärkamisaega?
Ja üheskoos laulmisest võib kaose tõrjumisel palju abi olla …
Valter Parve
ja