100 aastat Edgar Pärnsalu sünnist

erakogu

erakogu

erakogu

Homme möödub 100 aastat legendaarse Hiiumaa koorijuhi Edgar Pärnsalu sünnist.
Vaid 57aastasena lahkunud õemeest on meenutanud Arvo Tuisk.
Edgarile olid antud võimed ja ka huvi muusikaga tegelemiseks. Juba poisieas tundis ta suurt huvi pillimängu vastu. Mälestuste järgi oli tema esimene pill kandletaoline näppepill tsitter. Lauka koolimajas harjutas koolijuhataja Matvei Kindla käe all harmooniumi mängu. Klaverimängu vastu oli poisil huvi nii suur, et käis seda harjutamas kümne kilomeetri kaugusel Leigril. Eriti huvitas teda Reigi kiriku orel. Poiss võttis julguse rindu ja palus pastor Friedrich Schielet lubada tal orelimängu proovida. Nähes Edgari tõsist huvi asja vastu ja tabades ära tema erakordse muusikalise ande, võttis pastor nõuks külapoissi veidi järje peale aidata. Edgari enda sõnul oli just pastor Schiele tema muusikaline juhendaja, õpetaja ja innustaja. Tavaliselt kutsus pastori­proua pärast pühapäevast jumalateenistust ka Edgari lõunale ja seejärel mindi pastoriga orelimängu harjutama. Edgar meenutas, et viieteist-kuueteist aastasena oskas ta orelil mängida kõiki kirikus vajaminevaid saateid ja koraale. Abikaasa Elga meenutas, et Edgar õpetas ka leerilapsi koorilaule laulma. Pastor Friedrich Schiele, keda Edgar aegajalt tänu­tundega meenutas, aga lahkus 1939. aastal Saksamaale.
Peale algkooli lõpetamist hakkas Edgar Pärnsalu laulma Kõrgessaare haridusseltsi segakooris. Kärdla laulupeol laulis ta esimest korda Hiiumaa kolmandal laulupäeval 1936. aastal.
Kui Edgar leeris käis, suri tolleaegne kirikukoori juhataja Magda Koit ning kuna talle asendajat ei leitud, otsustas Edgar koori juhatamise enda peale võtta.
31. oktoobril 1937 andis kirikukoor uue dirigendi juhatusel Reigis esimese iseseisva kontserdi.
Sõja puudutus
Eesti Vabariigi ajateenistuses oli Edgar Pärnsalu Lõuna-Eestis, kui 1940. aasta juunis algasid teise maailmasõja sündmused Eestis. Ülo Tuisk on õemeest meenutades öelnud, et neist aegadest ja isiklikest läbielamistest ei rääkinud Edgar kunagi. Ainult seda, kuidas ajateenijad pärast juunipööret ühel hommikul üles rivistati ja öeldi, et vene ülemused tulevad neid üle võtma. Lootus, et uus võim lubab ajateenijad koju, oli juba kadunud. Saabunud autodest esimesest oli väljunud vene “kindralijupats”oma kaaskonnaga ja teisest aupakliku vahemaa järel Eesti Vabariigi ohvitserid.
Edasine Eesti Vabariigi ajateenijate saatus on teada ajalooürikutest. Edgar Pärnsalu sattus 22. laskurkorpuse koosseisus Staraja Russa piirkonda, kus punaarmee pidas ägedaid lahinguid Novgorodi peale tungivate saksa vägedega. Selle aja kohta on Otto Mägi uurimuses “Teises maailmasõjas osalenud hiidlased” nr 1223 all kirjas “Edgar Pärnsalu, Staraja Russa all tuli üle”. Saksa sõjaväkke ta ka ei läinud ja mingil ajal tuli ta koos sõbra Ilmar Akkeliga Hiiumaale: “Tulime üle merejää. Öösel. Täielik pimedus ja udu oli. Jää oli konarlik, mõnes kohas vesi peal ja praod sees. Õnne oli. Jõudsime Hiiumaa randa.”
Olude rahunedes läks Edgar Pärnsalu tööle ametnikuna Kõrgessaare vallamajja. 1945. aasta septembris ta abiellus, abikaasa Elga Tuisk oli pärit sama valla Kiduspe külast. Sõda oli katkestanud Elga õpingud Tallinnas. Edgar aitas tal algul vallamajas tööd leida, pärast täiendõpet Haapsalus asus Elga tööle Lauka koolis. Algul elasid nad Laukal, siis veidi aega vallamajas. Kui endises Reigi pastoraadis avati vanadekodu, tehti Edgar Pärnsalule ette­panek hakata selle juhatajaks. Juhatajana sai ta töötada lühikest aega, alates 1. novembrist 1948 kuni 17. veebruarini 1949. Edgar ise iseloomustas asja huumoriga: “Valla part­orgile ei meeldinud, et ma ta ettepanekule astuda parteisse, sest olin nüüd ju ikka juhtiv töötaja, vastasin, et ma olen veel komsomoliealine ja vara partei peale mõelda.” Küllap paljudki lähedased said aru, et on “tuhnitud” tema minevikus ja edaspidi võis veelgi hullemaks minna. Oli ju Edgari sõber Ilmar, kes töötas Viskoosas velskrina, kadunud teadmata kuhu ühel 1948. aasta õhtul. Läks hommikul jalgrattaga Laukalt Viskoosasse, hakkas õhtul tagasi sõitma, aga koju enam ei jõudnud. Hiljem sai teatada, et on Tatarskis vangilaagris. Nii need asjad tollal käisid.
Edgaril õnnestus saada Kärdlasse sotsiaalosakonda väike ametikohake – peaasi, et silma alt ära. Varsti leidis ta ka perele mingi peavarju.
Abikaasa Elga sai tööle Kärdlasse lasteaeda, kus oli palju aastaid juhataja. Hiljem elati nüüdseks lammutatud vabriku­aegses saumajas.
Edgar sai tööd Hiiumaa kinovõrgu raamatupidajana ja pärastpoole, rahulikumal ajal oli kaua aega kinovõrgu juhataja.
Pärnsalu koorid
Edgar Pärnsalu elutöö oli seotud muusikaga, eriti koori­muusikaga. Kohe pärast sõda, 1945. aastal kutsus ta kokku Lauka naiskoori, mis käis juba 1947. aastal Tallinnas XII üldlaulupeol.   Pärnsalul oli alati juhatada mitu koori ja mitme kooriga käis ta ka kõigil Eesti üldlaulu­pidudel. Aastatel 1950–1970 korraldatud kooride võistulaulmistel-festivalidel pälvisid Pärnsalu koorid nii mõnigi kord laureaadidiplomi.
Kuulsamad tema kooridest olid Kärdla naiskoor ja Käina meeskoor. Kärdla naiskoori loeti Hiiu-Kärdla Kalevi­vabriku juures 1855. aastal tegevust alustanud sega­koori tegevuse jätkajaks ja ennast luges Edgar Pärnsalu legendaarse Laulu-Liisa ehk Elise Kuusiku töö jätkajaks.
Kohe sõja üleminekul 1944. aasta sügisel oli Salme Koit Kärdlas alustanud tööd naiskooriga. 1949. aastal, kui Edgar Pärnsalu asus elama Kärdlasse, andis Koit talle koorijuhtimise üle. Kärdla naiskoor laienes märgatavalt ja saavutas märkimisväärse muusikalise taseme. Osaleti kõigil üld- ja rajoonilaulu­pidudel, külalistena käidi paljudel teiste rajoonide laulu­pidudel, võistulaulmistel ning anti iseseisvaid kontserte. 1962. aastal andis Edgar Pärnsalu selle koori juhtimise üle Aune Orgile. Naiskoor sai nimeks Heliko ja Aune Ork juhatas koori 35 aastat. Praeguseks on koori tegevus peatunud.
Edgar Pärnsalu koorid olid Lauka naiskoor (1945–1949), Kärdla kultuurimaja meeskoor (1954–1976), Käina rahva­maja segakoor (1954–1977), Suuremõisa naiskoor (1962–1965), Püha­lepa segakoor, Sõpruse kolhoosi meeskoor Käinas (1971–1976).
Pärnsalu juhendas ka erinevaid vokaalansambleid, väga tuntuks sai Naima ja Õie duett. Kuna kutselisi muusikaõpetajaid ei olnud, siis tuli Edgar Pärnsalul aeg-ajalt anda Kärdla keskkoolis ka muusikatunde.
Edgar Pärnsalu ei eelistanud ühtegi kooriliiki teisele. Ka ei tahtnud ta, et teda nimetatakse ühe või teise koori asutajaks. “Ma lihtsalt otsisin lauluhimulised üles ja tõin nad kokku,” ütles ta oma tegevuse kohta ise.
Talle meeldisid väga hästi läbikomponeeritud laulud, kus igal häälerühmal oli võimalus ennast väljendada. “Laul peab helisema,” ütles ta ning tema juhatatud koore kuulates oli tõepoolest igal häälerühmal laulus oma osa, mis ajuti oli väga hästi eristatav ja siis sulasid kõik hääled jälle tervikuks kokku.
Muuseas, ka Elise Kuusik ja Salme Koit olid iseõppijad nagu Edgar Pärnsalugi. Aegajalt sünnib rahva hulka selliseid erilise andega inimesi. Talendid erinevatel aladel. Kui sellega kaasneb ka huvi ja pidev töö, siis on nad uhkuseks oma kodukandis ja tervele rahvale. Kas me alati säilitame väärikat mälestust nende inimeste panusest meie kõigi ellu?
Isiklikke meenutusi Edgarist
Siinse loo kirjutajaks on Edgar Pärnsalu naisevend Arvo Tuisk. 1951. aastal võtsid õde Elga ja õemees Edgar mind oma juurde Kärdlasse elama. Kiduspe külast, kus ma elasin, oli Kõpu kooli 5–6 kilomeetrit ja kuna pärast seitsmendat klassi oli vaja nagunii Kärdlasse kooli minna, asusin 6. klassi läbima Kärdla keskkoolis. Niisiis elasin ma aastaid peres, kus alul oli kaks ja hiljem kolm last. Olin selles peres nagu oma laps. Kuna olin Edgarist kakskümmend aastat noorem, meeldis talle mind tutvustada kui poega esimesest abielust. Edgar võttis mind kaasa laulupidudele. Tema kooride kontsertidel käisin ma alati.
Kodus meeldis talle mind harida nii, et päris raadiost tuleva muusikapala kohta, et mis see on, kes on helilooja jne. Koorilaulude kohta sain ma erilist “vatti”. Kord, kui Edgar ümises ühte Gustav Ernesaksa laulu, mis oli tellimusloona spetsiaalselt laulupeole kirjutatud, imestasin ma, et kuidas Ernesaks ometi sellise parteid ja valitsust ülistava laulu kirjutas. Siis võttis Edgar mind ette ja selgitas, et kui mõni andekas helilooja peab kirjutama “keisrilaulu”, siis kirjutab ta ka selle andekalt, mitte ei solgi ära. Tõi veel rea näiteid vene “keisrilauludest”, mis on andekad ja teistest, mis ei olegi laulud, vaid soperdised. Edgar hindas väga, et oma tööd pead sa korralikult tegema.
Edgar Pärnsalu kutsuti korduvalt Kärdla kirikusse organistiks, oma “poliitiliselt ebakorrektse” mineviku pärast ei julgenud ta aga sinna minna. Kuid orel oli ta meelispill. Mõnel õhtul, eriti vihmastel ja tormistel aegadel, palus ta mul pastori käest kirikuvõtme tuua ja me läksime küünlavalgel orelit mängima, Edgar mängis, mina tallasin tuult. Tormiga ei kostnud orelihelid kirikust välja.
Meenutada oleks veel paljugi. Kahju, et Edgar pidi nii varakult lahkuma. Kärdla kooli direktor Helmi Ilus nimetas mind hiljemgi ikka Pärnsalu poisiks. Olen väga tänulik kogu Pärnsalu perele nende lahkuse ja sõbralikkuse eest.

Arvo Tuisk
Avaldatud lühendatult.