“Antiikvaremed” Vohilaiu lõunapoolsemal künkaniidul nägid välja õige toredad. Veel olid püsti nurgad klombitud kividest.
Arvata võib, et müürid laoti kohalikust paest. Kas oli seegi karjamõisa tall? Igatahes hiljem asustati siia talu. Tollest pole enam aga muud järel kui kunagist hekki märkiv suurte kuuskede rida. Ja näe, üks õunapuugi siin veel elus. Üldse oli Vohilaiul neli talukohta, kõik samas lõunaosas, neist üks suvise karjataja tarbeks elamine laiu lääneservas. Vohilaid jäi elaniketa 1950ndail aastail.
Ilus oli siin paevareme künkal. Lõikuskuu pärastlõunapäike soe, õhus ritsikate sirin, maas hilistunud värvilisi õietäppe. Nagu raudrohi, keskmine teeleht, jumikas, tiba hobumadarat, mõni maarjalepp ja üsna palju kamarast. Too viimane on üks natuke iseäralik taim.
Tänu loomade karjatamisele on rohi tükati üsna madalaks söödud. Niitu ilmestavad kadakad. Eks peale tungivad männid ole viieteistkümne aasta tagusega võrreldes kõrgeks kasvanud. Tuul kohises seal suure männimetsariba taga. Siin aga oli nii rahulik…
Samas metsavilus leidsin erakordselt vägeva lodjapuu, kõrgusega ligi 5 meetrit, tüve läbimõõt terve vaks. Eksootiline vaatepilt. Künkast ida poole minnes, järjekordse vesilohu järel, ilmestas niitu kaks kasesalu. Imelikul kombel on Vohilaid nagu teisedki Hiiumaa idaranniku laiud valdavalt okaspuine. Ikka üha männikud, sekka kuuski. Hiljem leidsin siiski mõne noorema saarepuu.
Kõndides kirderanna laagriplatsi poole, pidime vahepeal peagu porimülkasse uppuma. Suured sajud olid teeroopad triiki täitnud, keskel aga veiste trambitud libe ligadik. Võehh…
Jõudsime järgmiste varemete juurde. Ma ei mäletanudki, et need nõnda võimsad on! Nagu korraliku linnuse varemed. Või siis ses õhtu kuldses päikses meenutasid lausa vaadet kusagilt Rhodose saarelt Vahemeres. Nii vägevad on ikka olnud need karjamõisa tallid! Kaks pikka hoonejäänust, oma 25 meetrit pikad, lisaks maas vundamendiasemeid. Ühel hoonel on veel päris palju müüre püsti, isegi ukse ja akna puidust piirded alles. Kuid vajub kiiva seegi mälestis. Sellest on väga kahju. Vaevalt neid keegi enam konserveerima hakkab.
Siinne Vohi “vanalinn” kutsus pikemaks peatuma. Nüüd on nende ümber taastatud avar loopealne. Samast müüride juurest avanes vaade eemale mereni välja, silmapiiril Vormsi metsaviir. Siinsest alvarist sai mu seekordne lemmikpaik Vohilaiul.
