Mulle meeldivad vanad linnasüdamed lihtsalt nende erilise õhustiku poolest. Hea on hulkuda tänavate labürindis, aegajalt seisatada, et imetleda mõnd silmatorkavamat fassaadi. Seejuures üldsegi üleliia süvenemata ajalukku.
Turismigrupiga ringi trampimine ja giidi kuhjatud nimede ning aastaarvude küllus ajab paratamatult pea umbe ning pärast ei mäleta õigupoolest mitte midagi.
Pecsis saime õnneks kulgeda omapäi. Tavaliselt peale ümbruskonna retkepäevi õhtul mõnda söögikohta kulgedes, mille me Ungari sõbrad välja valinud.
Pecs on väga vana linn, ent selles valitsevad uuemad kihistused. Pigem barokk ja klassitsism, sekka on vahele pikitud 20. sajandi teise poole hooneid. Kas sõjapurustuste asemele ehitatud? Igatahes sobituvad nad üldpilti päris kenasti.
Hoolimata osaliselt säilinud linnamüürist ja suursugusest nelja torniga katedraalist aimdus Pecsi vanalinnas pigem Tartut kui Tallinna. Ta ongi muuseas tudengilinn nagu Tartu. Kuid siiski on siinne arhitektuur kuidagi lõunamaiselt lopsakam, toret-
sevam.
Vanalinna keskmeks on Szechenyi ter. Suur pikk nõlvapidi alla laskuv väljak, otsast vaatega kaugele linnast välja jäävasse avarusse. Tundus kui peaks seal asuma veekogu, vähemalt jõgi. Kuid veekogude poolest on Pecs väga vaene, vaid üks kängitsetud allikaoja ja kogu lugu.
Eks vanade linnasüdamete peaväljakud oma sageli sarnaseid jooni. Nii siingi, meenus taas Tartu või ka Kuldiga. Kuid Szechenyi plats on suurejoonelisem. Rikkalikult dekoreeritud ehitised servades, üks maja otsekui Prantsusmaalt üle toodud. Väljaku ülemises otsas valitseb vaadet türklasteaegne mošee. Masajas ja suletud ilmega allikalubjatufist laotud ehitis, kaetud roheka kupliga. Ta on ilus oma erandlikkuses. Türklaste minema löömise järel muudeti mošee 18. sajandi algul kirikuks. Küllap on kupli kohal selili poolkuu üle tõusev rist kristluse taaskehtestatud võimu sümboliks?
Väljakule on rajatud mitmeid vetemänge – purskavaid sambaid ja astmeilt voolavaid kaskaade. Ning lagedat kivist platsi elustatud palmide ja oleandritega. Kämmallehised karuspalmid loovad tõeliselt lõunamaise õhustiku, kuid… need kõik kasvavad siin pottides. Nõndasamuti hiigelanumates õilmitsevad oleandripõõsad. Põhimõtteliselt saaks nüüdses kliimasoojenemises nii palmid kui oleandrid siin ka aastaringselt väljas hakkama? Iseasi, et kiviplatsile istutamiseks tuleks sillutist lõhkuma hakata. Niisiis suurtes pottides kasvavad nad. Vahest igal talvel polegi vajadust neid kuhugi varju alla lohistada? Kaasas olnud Budapesti elanik Csaba mainis, et tegelikult on olemas paar päris head Ungaris avamaal aastaringselt vastupidavat oleandri sorti. Ta kavatseb oma aiakessegi säärase ükskord soetada.
Samalt väljakult põikaval kõrvaltänaval, itaaliapäraste ribiluukidega hoone ees kasvavad aga püsivalt maasse istutatud suureõielised magnooliad. See suurte igihaljaste plastjate lehtedega magnoolialiik saab vähemalt Pecsis küllap edaspidi hästi hakkama. Ta annab oma osa sellele sisemaalinnale vahemeremaise hõngu lisamisel.
Väike topiaarelamus siia otsa kah. Nimelt peaväljaku ääres, tolle prantsusepärase maja kõrval, Sebastiani kiriku ees tumendas laternate valgel kuus tüvede otsas piinlikult korrapäraseks pügatud võrakurikat. Viirpuud? Oh ei. Hoopiski pisikeste sinilillelike lehtedega prantsuse vahtrad. Kuigi Acer monspessulanumit kannatab päris hästi Eestigi pehmema kliimaga servas kasvatada, on tegu siiski vahemerelähedase liigiga. Tema looduslik levik jääb Horvaatia mägede taha, Ungarisse ei ulatu. Igatahes oli huvitav teadasaamine, et see liik nõnda hästi pügamiskunstiks sobib.
