Vanaproua müristas Soome juubeli auks

Tegelikult kutsutakse hellitavalt Vanaprouaks – Wanha rouva – Soome pealinnast Helsinkist 8 km kaugusel väikesaarel Kuivasaaril paiknevat 12tollist kahe toruga suurtükitorni, mis valmis aastal 1934.
Kuivasaari on endiselt Soome kaitsejöududele kuuluv ala, olgugi et juba rohkem rannakahurväe muuseum, kuhu erilubadega ekskursioonegi korraldatakse. Müristas aga Vanaproua 100aastase oma Soome auks Iseseisvuspäeval 6. detsembril ja seda pidulikku mürinat said kohapeal kogeda ligi 300 kutsutud külalist, kelle hulgas ei puudunud ka hiidlased ning möned eestlased. Loomulikult oli meil kaasas ka üks saarlane, et oleks ikka korralik esindus.
Enne saarele siirdumist tutvusime ka väga piduliku Helsinki kesklinnaga, kus jalutasime jöulutänaval Aleksanderikatul, kogesime Tooma­laada hörke piparkoogi ja höögveini aroome, imestasime meeletupikka järjekorda pidulikule riiklikule jumalateenistusele Toomkirikusse, kuhu suundusid ka suursaadikud ja president ning üldse oli vägagi eriline olemine. Presidendilossi juures mererannal lehvis sada Soome lippu, mis eelmisel öhtul heisati.
Kuivasaarile viidi kahe söja­laevaga, millest pönevam oli miinipanija praam Porkkala, mille köhtu mahtus miinide rööbastele ja sinna vahele oma 200 külalist.
Kolmveerandtunnise söidu järel langes aparell ja vägi valgus saarele, kus oli vastas sündmuse korraldaja Suomen­linna Rannasuurtükiväe Killa (SLRTK) esinaine Kristiina Slotte, kelle kutsel meie reis teoks sai. Rannabrigaadi ülem ja Kristiina tervitasid saabunuid, meeskvartett Four Fats laulis kaks isamaalist laulu, pakuti alkovaba höögveini ja muidugi “kahvi ja munkki” elik kohvi ja sinna juurde suhkruga kaetud moosipirukat. Seejärel juhatati umbes 400 m kaugusele suurtükitornist, kust avanes suurpärane vaade Vanaproua asukohale. Juba torn pöörduski ja ähvardavalt töusid laskeasendisse kahuritorud. Kell 16.00 kärgatas esimene toru ja minuti pärast teine. 100aastase iseseisva Soome auks pandi täislaengud – 140 kilo püssirohtu kummaski torus ning mürsku etendas 500 liitrine plastkott veega. Pauku, suitsu ja auru oli mehesti, kalju jalge all värises tuntavalt mölemal korral.
Pikema jututa köndis kogu vägi tagasi sadamasse laevadele ja need viisid meid öhtust Helsinkit nautima. Laeval vestlesime SLRTK aseesimehe Hasse Rekolaga, kes andis teada, et kahjuks on üsna vöimalik, et need vanaproua müristamised olid viimased, sest vanamoodi püssirohtu – “makarone” – on raske ja kallis tellida ning ühe paugu kogumaksumus on 10 000 eurot. Killal elik seltsil aga riigi toetust ei ole ja liikmete rahast köigeks ei jätku.
Öhtune pidulikult valgustatud Helsinki pakkus suurepäraseid vaateid ja eriline oli veel üliöpilaste törvikurongkäik, mis oli vähemalt 2–3 kilomeetri pikkune. Lehvisid koolide ja rahvuslipud, lauldi laule ja mängiti pille. Omamoodi oli see, et rahvas seisis ja vaatas niisama, ilma hurraade ja plaksutamisteta. Nojah, pöhjamaalaste sissepoole emotsioonid. Allakirjutanu käis veel tervitamas Hiiumaa kaitseliitlaste hääd söpra, nüüd juba vanahärra Pekka Ahtolat, kelle üheks suureks teeneks on ka Kuivasaari Vanaproua restaureerimine laskekorda 1990ndate aastate algul.
Kell 22 oli soomlaste pea­linna löunarannas suur ilu­tulestik, mida meie Viking Line´i laevas nautida ei saand, sest see oli juba kaugel merel ja pidulik öhtusöök oli hoopis laeva teises pardas. Uhke päev oli uhkete höimlaste juures!
URMAS SELIRAND
Hiiumaa militaarajaloo selts