Tulnud toredast Ape ehk Hopa linnakesest, meeled täis mälestusi paekiviselt Lätimaalt, tundus Eestisse jõudmine järsku argipäeva naasmisena. Eks katkupiirangute järel mõjus ka pelk Lätis käik paraja korraliku välismaareisina.
Kuid Vastse-Roosa sundis peatust tegema. Ja pani täitsa üllatuma. Mis vaatamisväärsusi täis koht! Kuna ma nii väga armastan võrdlusi tuua, siis näiteks need uhked kummuvad kuplid meenutasid vägagi Leedu-Poola piiriala. Valgepöögisalud on siin põhjamaal, mis sest, et Eesti lõunaservas, muidugi puudu. Muide, seal kuplite taga, mitte kaugel, asub “Tõe ja õiguse” filmivõtete Vargamäe, millest saanud popp külastuskeskus.
Meie piirdusime sel kevadisel õhtul vaid vana mõisasüdamega. Siingi oli kaemist palju. Mõisa puidust peahoone paraku lammutati juba 1938. aastal, ent palju muud on veel alles. Näiteks pikk moonakamaja, mille teine korrus ehitatud vahvärk-stiilis. Meeldivalt mõjub ennesõjaaegne puidust koolimaja. Kõige südameks on aga kaks vesiveskit. Üles paisutatud Vaidva jõel laiub avar veskijärv. Kolmemeetrine pais pahiseb kui muiste. Õnneks on seda paisutust suures tammide lõhkumise tuhinas säästetud, tehti hoopis korda ja 2012 ehitati kõrvale kalade läbipääs. See on omaette vaatamisväärsus. Pikk-pikk kiviline silmusklev-tõtlev oja muldvallide vahel näeb välja ilus ja meeleolukas.
Kõige pärliks on veskitepaar. Kalapääsupoolsel küljel kerkib võrdlemisi hästi säilinud hoone. Tolle jalam on laotud graniitkividest, ent põhiosa paest. Jah, tõesti, pudeneva krohvi alt paistis iseloomulikku devoni dolomiidist müüritist! Vastse-Roosa ei asu pae avamusalal. Ilmselt on need kivid toodud lõuna poolt, Hopa tagant murrust. Sealtsamast, millest ka terve Hopa ajalooline süda ehitatud. Veskihoone otsaseinal paistab reljeefne kiri: “Anno 1909 Eduard von Wulf”. Wulfide perekonna käes oli mõis kuni 1919. aasta võõrandamiseni. Lisaks omasid nad ka Taheva, Mõniste ja Saru mõisa. Muuseas, üks Wulfidest rajas 19. sajandi keskel ka Koivaliina hiiglasliku mõisaansambli. Mis aga seda veskit puudutab, siis töötas see veel 1960ndail aastail. Villatööstus seal kaotati, ent vilja jahvatati endiselt.
Nüüdseks on hoone väsinud, eenduv puidust osa vajub üsna alla ja üldse. Ometigi pole selle veski seis lootusetu. Seevastu teispool paisu asuva endise saeveskiga on olukord natuke nii ja naa. Põhiosa on korras ja kenasti kivikatuse all. Seda maakivist laotud ehitist ilmestavad tellistest aknaümbrised ja klombitud dolomiidist nurgad. Paraku jõepoolne osa, saeveski jõuhoone, on varemeis. Selles võib veel silmitseda vägevat rattamehhanismi, mille puitosad siiski pääsmatult kõdunemas. Kahju oli seda näha. Mõelda, kui see korda tehtaks…Tegelikult on olemas täitsa tõsine plaan selle jõuhoone vareme asemele hüdroelektrijaam ehitada. Iseasi, kas see teoks saab ning milline välja nägema hakkab…
Ahjaa, teispool endist saeveskit asub veel kolmaski, maakividest hoone. Ilusti katuse all ja täiesti terve. Mis otstarbel seda kasutati, saematerjali hoidlana?
Vastse-Roosa puhul ei saa muidugi mainimata jätta Metsavenna talu. Aga see oleks täitsa omaette teema.
