Terve möödunud nädala hingas Eesti rahvas ühtses laulu- ja tantsupeo rütmis. Polnud vist kedagi, kes ise või kelle lähedane peol üles ei astunud. See nädal liitis eestlasi, ununes võõraviha ja muu halb.
Pühapäevasel laulupeo kontserdil oli rohkem pealtvaatajaid kui eales varem – üle 100 000!
Piletimüük lõpetati turvakaalutlustel juba poolest päevast. Need kes kohal olla ei saanud, vaatasid kõike kodus telerite ees. Paljudel võttis liigutuspisara silma.
Kas tegi hinge hellaks suur ühtekuuluvustunne?
Või siis mõte, miks paljud, kes laulavad: “Ta lendab mesipuu poole…” on Eestist siiski lahkunud? Või mõte, miks me ei võiks niimoodi ühte hoida iga päev?
Päev hiljem oleme juba hallis argipäevas: kellele ei meeldinud kultuuriministri kõne, kes polnud rahul transpordikorraldusega, kes peo repertuaariga…
Äkki ootaks kriitikaga natuke? Või suunaks oma küsimuse otse sellele, kes vastata oskab?
Muidu võtavad pisikesed argiprobleemid liiga suured mõõtmed ja võivad meid suure peo eufooriast kiiresti igapäevanägelustesse kukutada.
Ehk kannaksime seda ilusat hetke ja kallist mäletust natuke kauem hinges kui peale viimase laulu viimase noodi vaibumist?
Ja hoiaksime mesilasperena ühte iga päev – sest meid on nii vähe ja tegelikult pole ju elul Eestis midagi viga.
9.juuli 2019
