Tüüri värskeim heliplaat kutsub muusikarännakule

Tänavusel Eesti Muusika­auhindade galal tiitliga “Aasta kammermuusika album” pärjatud autoriplaadil “Lost Prayers” kõlav muusika viib endaga kaasa ja selleks pole muud vaja kui kuulata. Hiiu Lehele antud intervjuus avab albumi tekkelugu ja auhinnani jõudmise tagamaid selle autor, helilooja Erkki-Sven Tüür.
Mis tundeid ja mõtteid auhind tekitas?
Erkki-Sven Tüür: Tänutunne on peamine, see on eelkõige suunatud neile suurepärastele muusikutele, kellega mul on rõõm koostööd teha. Ja tegelikult ilma oma abikaasa [Anne – toim] pideva toetuseta – nii vaimsetes kui praktilistes asjades – ei oleks mul võimalik siin eraldatuses loomingulisele elule pühenduda. Aga veel lisab iga tunnustus vastutuse­koormat ja alandlikkust selle sõna kõige sügavamas tähenduses.
Kui suur osa albumil “Lost Prayers” kõlavatest kammerteostest on sündinud Hiiumaal?
Kõik teosed on peamiselt siin loodud, muidugi olen nendega tööd jätkanud ka vahepeal toimunud reisidel olles.
Ütlesite Klassikaraadiole antud intervjuus, et albumilt saab ülevaate ühe helilooja muusikalises mõtlemises toimunud arengutest kahe viimase kümnendi jooksul ja seda just läbi kammerliku prisma. Milles seisneb või väljendub see “muusikalise mõtte areng”? Kas võib öelda, et plaadil olevad neli teost on justkui verstapostid teel, ehkki need pole ajalises järgnevuses?
Igal helitööl on ses mõttes “verstaposti” tähendus, aga nad on tähised ühel teekonnal, mis katkematult kulgeb mööda vahelduvat maastikku. Ja selles teekonnas sisalduvad need muutused, mida väljendabki muusikalise mõtte areng.
Millised alapealkirjad või märksõnad sobiksid iseloomustama plaadil­olevaid kammerteoseid “Fata Morgana”, “Synergie”, “Lost Prayers” ja “Lichttürme”?
Tegelikult võib neid nimetusi käsitledagi niiütelda “alapealkirjadena”, tegemist on ikkagi väga abstraktse instrumentaal­muusikaga, mis ei jutusta ühte konkreetset lugu. Neid “jutustusi” on alati rohkem ja lõppude lõpuks moodustab iga tähelepanelik kuulaja oma emotsionaalse suhestatuse ja fantaasia abil kuulamiskogemuse põhjal omaenese ainukordse loo. See on põhjus, miks ma olen korduvalt oma muusika kuulajaid kutsunud “kaasloojateks”. Need pealkirjad on vihjelised, mõeldud andma teatavat taustsüsteemi, milles peitub üks võimalik suund oma kujutlus­pilti modelleerida.
Album ilmus koostöös plaadifirmaga ECM Records, mis on see, mille poolest Teie ECMi hindate?
Nii ulatuslikku teemat on väga raske paari lausesse kokku suruda. Peaks rääkima Manfred Eicheri aastakümnete pikkusest tegevusest selle leibeli juhina ja kujundajana. Alates 1969ndast aastast ECMi kataloogis sisalduv on juba ise­enesest üks hiiglaslik krestomaatiline kunsti­projekt.
Ma hindan suhtumist – iga plaat on lõpuni väljapeetud kunstiteos, alates kõla­taotlustest ja salvestuse kvaliteedist, muusikute tipptasemest, muusika valikust ja veel muust kuni plaadi visuaalse kujunduseni, fotodeni ja esseeni, mis kirjas albumi saatetekstina. Oluline on ka fakt, et sellel leibelil on üleilmne arvukas fanclub, kes hoolega jälgib kõike, mis selle märgi all ilmub. Vastukajad tulevad Jaapanist Ameerikani, muidugi ka kogu Euroopast.
Mida seekordse plaadi­salvestuse protsessi puhul eriti esile tõstate?
Salvestus toimus umbes nädala jooksul Bremenis endise ringhäälingukompleksi stuudio­saalis, kus käib aktiivne rahvusvahelise kõrge tasemega kontsert- ja salvestustegevus juba paljude hooaegade jooksul. Olin sel puhul seal nii-öelda resideeruv artist, toimus ka avalik kontsert sellesama kavaga, mis plaadile läks. Helirežii eest vastutas Berliini Filharmoonikute ülemtoonmeister Christoph Franke – see oli täiesti enneolematu tase, millega me seal kohtusime.
Koroonapandeemiat ei osanud siis keegi ennustada – oli kevad 2019, magnooliad õitsesid ja maske kandsid kirurgid operatsioonisaalides.
Kuidas kujunes teoseid esitavate muusikute ring?
Kõik seesugused sidemed sünnivad pika aja jooksul; üks asi viib teiseni, teine kolmandani. Harry ja Marrit Traksmanni ning Leho Kariniga seob mind paarikümne aasta pikkune koostöö, nad tunnetavad minu muusikalisi taotlusi põhjalikult. Suurepärane viiuldaja Florian Donderer on Bremeni Kammerfilharmoonia kontsert­meister ja see orkester on mu loomingut korduvalt esitanud ka juba 15 aastat, samuti on ta kontsertmeister Eesti Festivaliorkestri juures. Aastal 2017, olles Saksamaal Heimbachis toimuva suvise muusikafestivali “Spannungen” resideeruv helilooja, kuulasin, kuidas Florian ja tema abikaasa, tšellist Tanja Tetzlaff, mängisid mu duot “Synergie” ja ma olin täiesti vapustatud. Ütlesin, et teie peate seda plaadistama! Sealt hargnes ka mõte, et Signum kvartett – kus Florian on esimene viiul – võiks mängida mu teist keelpillikvartetti “Lost Prayers”.
Kuidas iseloomustate kammerteoste osa ja tähendust oma muusikaloomingus?
Ma kirjutan ju peamiselt suurele sümfooniaorkestrile ja seega tegelen pidevalt meeletult rikkaliku kõlapaletiga. Aeg-ajalt töötada mõne duo või trioga võimaldab lihvida detailitäpsust ja oskusi vähemate vahenditega saavutada mitte vähemat ulatuvust.
Kas Eesti muusika­auhindade hulgas võiks olla klassikalise muusika osa suurem? Praegu antakse välja auhindu 19 kategoorias, sellest aasta klassikaalbumi auhinna saaja valib žürii välja neljast žanrikategooriast: aasta heliloomingu album, aasta sümfoonilise- või lavamuusika album, aasta kammermuusika album ja aasta koori­muusika album.
Toome võrdluseks näiteks Grammy, mis on samuti peamiselt populaarsele muusikale orienteeritud. Ometigi on seal klassika sektsioonis kaheksa alajaotust. Tegelikult peaksime me käsitlemagi kõiki neid nelja žanrikategooria “nominente” kui võitjaid.

Erkki-Sven Tüür
Valik teoseid
1984 sümfoonia nr 1
1984 “Arhitektoonika I”
1985 “Ante Finem Saeculi” (oratoorium)
1986 “Arhitektoonika II”
1986–1987 sümfoonia nr 2
1990 “Dedication”
1990 “Arhitektoonika III”
1990 “Arhitektoonika IV”
1991 “Arhitektoonika V”
1992 “Arhitektoonika VI”
1992 “Arhitektoonika VII”
1992 “Inquiétude du fini”
1993 “Illusion”
1993 “Passion”
1993 “Reekviem”
1995 “Crystallisatio”
1996 “Tšellokontsert”
1997 “Lighthouse”
1997 sümfoonia nr 3
1999 “Exodus”
1999 “Viiulikontsert”
2000 “Aditus” (uvertüür sümfooniaorkestrile)
2001 “Ardor”
2001 “Wallenberg” (ooper)
2002 sümfoonia nr 4 “Magma”
2003 “Oxymoron”
2005 “Noēsis”
2005 “Salve Regina”
2005 “Rada ja jäljed”
2006 “Igavik”
2007 sümfoonia nr 6 “Strata”
2009 sümfoonia nr 7 “Pietas”
2010 sümfoonia nr 8
2013 “De Profundis”
2014 “Le poids des vies non vécues”
2015 “Elamata elu paine”
2015 “Sow the Wind…”
2017 sümfoonia nr 9 “Mythos”
2018 “Phantasma”

Valik tunnustusi
1991 EV kultuuripreemia
1996 Suure Vankri auhind
1997 Suure Vankri auhind
1997 EV kultuuripreemia
1998 Balti Assamblee kunsti­preemia
2000 Valgetähe II klassi teenete­märk
2003 Muusikanõukogu muusika­preemia
2003 helikunsti sihtkapitali aastapreemia
2005 helikunsti sihtkapitali aastapreemia
2007 helikunsti sihtkapitali aastapreemia
2008 EV kultuuripreemia
2009 aasta kodanik
2014 EV kultuuripreemia
2018 helikunsti sihtkapitali aastapreemia