Me hoolime oma lastest. Eilsel lastekaitsepäeval rääkisime lastest tavapärasest rohkem. Korraldasime neile siin-seal pidusid, viisime eile Orjaku sadamast merele purjetama, täna möllab Kärdla laululaval 15. Hiiumaa lastefestival.
Eilsest on Eestimaal patrullivates politseiautodes kallikarud, kes suudavad ehk natukegi lohutada õnnetusse sattunud last või ka last, kes näeb pealt koduvägivalda.
Me ju hoolime lastest. Seda kinnitab ka fakt, et tänavu aprillis kogus MTÜ Traumamõmmik Hooandjas ligi 8000 eurot kallikarude ostmiseks. Mis sest, et annetajaid tänati vaid hea sõna, tuhande tänu ja helkuritega.
Kallikarude ostu algatanud Kaur Vahtrikku MTÜst Traumamõmmik hämmastas, kui palju lapsi Eestis liiklusõnnetustesse sattub – tuhat last aastas. Seda on liiga-liiga palju.
Äkki me ikka ei hooli oma lastest piisavalt?
Kas jälgime, et väikelaps ei jääks veekogu lähedale üksi, olgu see veekogu kuitahes tilluke? Kas hoolitseme, et lahtine tuli ja tikud lapse käeulatusse ei jääks? Kas anname lastele eeskuju, minnes lasteaia juures üle tee mööda ülekäigurada või tormame sealt, kus juhtub? Kas kinnitame bussis lapse turvavöö ja õpetame seda tegema ka lapsi endid? Kas sõidutame last turvaistmel või arvame, et ah, see nii lühike maa ja Hiiumaal ju ei juhtu?
Kahjuks ei saa sellele loota. Võib juhtuda küll ja igal pool.
Kui laps sattub õnnetusse, on alati süüdi täiskasvanu. Laps ju ei oska ohtu näha – tema elukogemus on selleks liiga lühike.
Meie, täiskasvanud vastutame selle eest, et meie laste lapsepõlv oleks turvaline. Ja meil Eestis on ju rahuaeg, mitte sõda nagu Ukrainas, kus ühegi rindejoone lähedal elava inimese turvalisus pole tagatud. Olgu ta siis täiskasvanu või laps.
