Tüdrukud said esmakordselt tantsusaalis kokku 2008. aastal, kui olid kolme- ja neljaaastased. Koos on tantsitud 16 aastat. Alguses oli rühm muidugi suurem, kuid nagu elus ikka, siis kasvamisega koos tekivad ka uued huvid ning seistakse valiku ees, millele soovitakse rohkem pühenduda.
„Üks pereheitmise aeg on ka põhikooli lõpetamine, kui mõned noored otsustavad kooliteed jätkata mandril ja nii ongi tänaseks jäänud tantsima just need kaheksa tüdrukut, kes armastavad tantsimist kogu südamest,“ räägib Tiina Tantsustuudio vedaja ja õpetaja Tiina Kaev.
Aastate jooksul on olnud rühmas erinevaid aegu. Alguses oli kõik rõõmsameelne ja entusiastlikult kerge, kui juhendajale vaatasid otsa särasilmad, kes iga tund midagi uut ootasid ja alati õhinal kõike omaks võtsid. Veidi keerulisem etapp ühise keele leidmisel oli aga siis, kui noored ennast otsima hakkasid.
„Ja täna, kui rühmas tantsivad need noored, kes teevad seda pühendumuse ja armastusega, on ainult rõõm ja au käia nendega ühist teed, jagades nendega oma armastust tantsu vastu,“ ütleb Tiina ning lisab, et tegu on noortega, kes julgevad avaldada oma arvamust, mõtlevad kaasa ja toimetavad koos ühtse meeskonnana, ühiste saavutuste ja eesmärkide poole. Tiina on väga õnnelik ja uhke, et nad on valinud just teda oma kaasteeliseks.
Vähemalt üks tüdruk lennust on oma tulevikku sidumas tantsuga. Agnes Katariina Selirand on loonud etendusele ise koreograafiad ning on esimese kursuse etenduskunstide tudeng Tartu Ülikooli Viljandi Kultuuriakadeemias tantsuõpetaja erialal.
„Kui keegi oleks minu käest küsinud kuus aastat tagasi, et kas Agnes Katariina võiks olla see tüdruk, kes läheb edasi tantsimist õppima, siis ei oleks ma osanud seda küll arvata,“ ütleb juhendaja Tiina Agnes Katariina kohta. Lõpuetenduse jaoks tegi tudengineiu proove mandril, teised Hiiumaal ning kui kodusaarel kokku saadi tantsiti rollid kokku.
„Olen nii õnnelik ja uhke, et mul on esimene õpilane, kes on valinud oma edasiseks teekonnaks professionaalse tantsuõppe,“ väljendab Tiina oma rõõmu.
****
Minu roll etenduses on olla kellakapp või Mrs. Clock. Roll on aja jooksul mind mugavustsoonist välja toonud, sest ei ole laval enam terve rühmaga koos kogu aeg ning samuti on õpetanud, kui raske on tegelikult näitlemisoskus ning isikuomaduste leidmine mingis teises kehas olles.
LOTTA
Tantsima läksin ma juba lasteaias, olin äkki kolmeaastane siis. Kui kooli läksin, jäi mul tantsimine pooleli, sest minu vanustele rühma ei avanenud. 4. klassis pakkus Tiina mulle rühmas kohta, rühmas olid küll kõik minust vanemad ja kedagi ei tundnud otseselt, kuid siiski võtsin pakkumise vastu ning sellest ajast saati olen taas tantsimas käinud.
Olen mõelnud rahvatantsule ning ülikoolis pakutakse tihtipeale sellist võimalust. Ilmselt vaatan, kuidas ülikooli kõrvalt jõuan.
Kindlasti võtan kaasa sõbrad, kellega tekkis rühma minnes kiiresti klapp ja saame siiani väga hästi läbi. Aastate jooksul on ka palju mälestusi tekkinud nii tantsupidudelt, laagritest kui ka erinevatelt festivalidelt, eriti välismaa festivalidelt ning neile on tore piltide ja videote näol tagasi vaadata.
Kuna rühm on aastate jooksul palju väiksemaks jäänud, siis hetkeseisuga väikse rühmana on meil kõigil üksteisega mugav olla ning saame kõik omavahel hästi läbi. Ning jällegi, tulevikus on meil inimestele rääkida palju mälestusi, mis meil kattuvad: kolm tantsupidu, välismaa reisid, festivalid/võistlused ning iga-aastased laagrid.
Tiina: Lotta on rõõmsameelne ja särav, sihikindel ja kohusetundlik, kes ei karda välja öelda oma arvamust. Laval särab ta oma plastilise liikumise ja kaunite sirutustega. Tal on hea organiseerimisvõime. Ta suudab enda ümber koondada edukalt toimiva meeskonna.
