Tere tulemast Aluoja jugadele!

Kui Tõrvajõe joa puhul oli igati asjakohane ümbritseda sõna tere tulemast jutumärkidega, siis Aluoja puhul võib need rahumeeli ära koristada.
Siinne, Toila lähedane looduskaunis koht oli sel 9. augusti õhtupoolikul peale teravaid elamusi penidega lausa palsam hingele.
Jõekese kaldad on paiguti niidetud, nii et lausa maastiku­pargi tunne tekkis. Suurelt stendilt sai üksikasjalikult järgi vaadata jugade paiknemise ja teada saada nende kõrgused. Isegi vaateplatvorm on ehitatud. Küllap kõike seda ikka seepärast, et kõrval oleva puhkeküla külalistel oleks, mida mõnusasti kaeda ja üldse lisapõhjus n-ö kliendiks tulla. Täitsa heal meelel telgiks seal teinekord isegi, et saaks pikemalt naudelda selle oru ilu. Kõiki neid jugasid-joakesi, siia-sinna pillatud samblasi rahne, peakohal haljendavaid jalakaid ja pärnade punte.
Järsakuil igihaljendas läikrohelisi metspipralehti, oja rususängis lõhnas vesimünti (sellest saab väga head teed, muide!), paaris kohas õitses vesikanep, paiguti väänles humal. Milline rikkalik salulillede valik siin kevadel võib valitseda! Siis oleks ka jugades vett rohkem.
Päris kuivaks ei jäävat Aluoja ehk Mägara oja kunagi, sest teda toidavad oruveeru rohked allikad. Neist ühte, vaateplatvormi lähedast Aluoja ehk Püha allikat saime ka oma silmaga kaeda. Vett tuli sealt tõesti päris omaette ojakese jagu. Sellest jootnud Rootsi kuningas Karl XII oma hobuseid, nagu pajatab kõrvalolev stend.
Joaastanguid jagub Aluojale viis. Esmalt 0,7 m kõrgune sakirant, misjärel vesi mööda paesängi jõuab suure rahnuga kaljujärsakuni. See on 1,3 m kõrge. Ka hetke suhtelises veevaesuses oli ta vägagi ilus oma paljude alla langevate vahuste ribadega. Ning jalamil tiigike mõne juba varisenud kollase puulehega…
Üsna lähedal järgnes kaheosaline astmeline vetelang. See on siinne kõrgeim juga,
2,2 meetrit. Kõrval kerkivad kaljuseinad. Siin saavutab kanjon kümne meetri sügavuse.
Edasi tuli 0,8 m kõrgune hoburaud, sellest tiba allavoolu viimane, 1,9 m kõrgune juga. Tollest sai mu lemmik. Siin lõikub org oma jalamil juba liivakivisse. Joatrepistik murdub järsult alla, neli veeniret solises läbi õhu laia tiiki. Selle ääres sakitasid lubjakiviräästad, ilmestatuna maarjasõnajalgade lehtreist. Kaljust oru vastasveeru ilmestasid mitmed jalakad.
Edasi tulid juba (küll pms niitmata) veeruaasad, mille vahel oja silmuskles tõtlikult Pühajõe poole.
Istusin selle ojatiigi kalda paekaljul tükk aega. Tahtnuks seal olla lausa tunde. Sel hetkel arvasin, et olen leidnud enda jaoks Eesti kõige kaunima joa. Ainult fotoaparaat ei arvanud nii, tehes ühe häguse­võitu ülesvõtte teise järel, nagu hiljem selgus.
Aluoja joastiku saamislugu väärib siia lõppu kindlasti kah ära märkimist. Nimelt on siinne kanjon tekkinud karsti­koobaste sissevarisemise järel, hilisem kulutus ongi vorminud sellise harukordse loodusmaastiku. Kusjuures joastikust 200 m ülesvoolu leidub paeses ojasängis avalõhesid ning lausa kaks neelu­auku, mis toidavad allpool olevaid allikaid.
Arvatakse, et tuhandete aastate pärast, pisitasa kestva uuristuse mõjul pikeneb Aluoja kanjon veelgi. Eks selle aja peale ole praegused joad kardetavasti olematuks pudisenud, andes kanjonile sügavust juurde.
Kuid see on väga kauge tulevik. Praegu leiab siit jätkuvalt Eesti kauneima jugadeketi.